Tervisepäevi ei tohiks segi ajada seadusest tuleneva haiguslehega, mille 1.-3. päev on tasustamata, 4.-8. päeva eest maksab 70% ulatuses palgast töötajale hüvitist tööandja ja alates 9. haiguslehe päevast maksab 70% ulatuses palgast hüvitist Haigekassa.
Tervisepäevade andmine on üks moodus töötajate motiveerimiseks. Tavapäraselt tuleneb õigus tervisepäevale tööandja poolt kehtestatud töökorralduse reeglitest, kust võiks selguda ka see, mitu tervisepäeva ette nähtud on ja kuidas toimub hüvitamine, kas tervisepäev aegub, kuidas tervisepäeva kasutamisest teada tuleb anda jne.
Seega on tervisepäev sarnane näiteks pulmade või 1. septembriga, mille puhul tööandjal seadusest tulenevalt vaba aja andmise kohustust ei ole, kuid ta võib selle oma ettevõttes töökorralduse reeglites kehtestada.
Kui taolisi soodustusi ettevõttes ei ole, siis käib vaba aja andmine vastavalt seadusele. Tööandjal on kohustus anda töötajale mõistlikus ulatuses aega ning mõistlikus ulatuses see ka hüvitada. Sel moel on töötajal võimalus näiteks tööpäeval (lapsega) arsti juures käia või teostada muid edasilükkamatuid toiminguid. Tööandja on kohustatud andma vaba aja rasedale arsti või ämmaemanda poolt määratud sünnituseelseks läbivaatuseks. Mõistlikku ajakasutuse all peetakse silmas seda, et töötaja ei saa tema enda isikust tingituna (näiteks arstlik kontroll vmt asjaajamine) lühikese aja jooksul tööd teha.
Kui töötamine on töötajast tingituna häiritud pikema ajaperioodi kui mõistliku aja ulatuses, on õigustatud töötasu maksmata jätmine. Näiteks peab töötaja käima mitme nädala vältel igapäevaselt mitmetunnistel raviprotseduuridel. Sel juhul on õigustatud, et tööandja ja töötaja lepivad kokku ajutise tööaja või töökohustuste ja tasu muutmise.
Töölepingut sõlmides tasub seega alati läbi rääkida kõik tööandja poolt pakutavad võimalused – võib-olla on just tasulised tervisepäevad ja peresõbralik ettevõte see, mis on töötaja jaoks olulised.
