Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli teadlased jõudsid uuringus järeldusele, et lähima kahe aastakümne jooksul on võimalik vältida hõivatute ja ülalpeetavate suhte halvenemist Eestis ning see tähendab, et rahvastiku ja tööealise elanikkonna absoluutarvud ei ole võtmetähendusega, teatas Arenguseire Keskuse esindaja 20. juunil BNS-ile.

"Rahvastiku vähenemine ei ole tööturu jaoks katastroof, kui me suudame luua eeldused tööealiste inimeste püsimiseks tööturul ning hoida tasakaalu töötajate ja ülalpeetavate vahel. Rahvastiku hariduse paranemine, pensioniea tõus ja suurem lõimumine on suurema tööhõive võtmetegurid,“ sõnas keskuse ekspert Johanna Vallistu.

Need tegurid toimivad ka praegu. Näiteks 2000. aastast on hõivatute arv suurenenud 72 000 võrra, kuigi tööealisi on samal perioodil jäänud 52 000 inimese võrra vähemaks. „Näiteks hiljuti tööikka jõudnud põlvkondades on kõrgharituid märgatavalt rohkem kui tööeast väljuvates põlvkondades. Suuremast lõimumisest tulenev hõivemäära kasv on peaasjalikult seotud noorema põlvkonna mitte-eestlaste üha parema eesti keele oskusega, mis avardab nende võimalusi tööturul,“ rääkis Vallistu. Ta rõhutas, et tähelepanu tuleb pöörata koolist väljalangemise vähendamisele ning kõrg- ja kutsehariduse kättesaadavuse parandamisele.

Eestis on pensioniiga tõusnud alates 1990. aastate keskpaigast ja sellel on olnud positiivne mõju vanemaealiste tööhõivele. See mõju eeldatavasti jätkub, sest pensioniiga on kavas siduda keskmise oodatava elueaga ning vanemaealiste tööturul osalemisele aitab kaasa ka paindlike töövormide levik.

Mõõdukas sisseränne parandab töötajate ja ülalpeetavate suhet lähitulevikus, kui eeldada, et sisserändajad leiavad Eestis tööd. Pikas perspektiivis ehk 21. sajandi teisel poolel see aga uuringu tulemuste kohaselt enam positiivset mõju ei avalda, kuna sisserändajate järgmiste põlvkondade sündimus on reeglina madalam kui põliselanikel.

Hõivatute arvu vähenemise peatamiseks kaugemas tulevikus kui paar lähikümnendit näevad teadlased kolme võimalust, milleks on taastetasemele lähenev sündimus koos rändevoogude tasakaaluga, pidev sisserände ülekaal mõõduka sündimustõusuga või mõni vahepealne kombinatsioon kahest. Ka pikemas tulevikuvaates on võimalik rahvastiku haridustaseme tõusu, pensioniea tõusu ja lõimumise toel jõuda olukorrani, kus vaatamata rahvastiku süvenevale vananemisele, jääb hõivatute osatähtsuse vähenemine 21. sajandi lõpuks mis tahes demograafilise stsenaariumi puhul 1–2 protsendi piiresse. „Pikema tööelu eelduseks on aga inimeste tervise säilimine, elukestev õpe ja õppimine. Endastmõistetavalt on tähtis ka ühiskonna lapse- ja peresõbralikkus,“ ütles Vallistu.

Uuringus tuuakse esile, et eeldused hõivemäära suurendamiseks on Eestil head, sest Eesti sotsiaalkaitsekulutused on võrreldes teiste riikidega tagasihoidlikud – Eestis moodustavad need 16 protsenti SKT-st, Euroopa Liidu riikides keskmiselt aga 28 protsenti.

Hõivemäärade muutuse käsitlemine pikaajalises tööturu-prognoosis on Eestis esmakordne ja see võimaldab senisest märksa täpsemalt näidata töötajate ja ülalpeetavate suhte muutust.

Arenguseire Keskuse tööturu tuleviku uurimisprojekti raames tellitud hõiveuuringu viisid läbi Raul Eamets, Allan Puur, Magnus Piirits, Luule Sakkeus ja Martin Klesment. Järeldustele jõudmiseks analüüsisid teadlased tööhõive võimalikke pikaajalisi arenguid erinevate rahvastikustsenaariumide korral. Töö aluseks olev rahvastikuprognoos pärineb Eesti Inimarengu Aruandest 2016/2017 „Eesti rändeajastul“, milles analüüsiti Eesti rahvaarvu muutusi erinevate rände- ja sündimusmäärade puhul.

Aruande täisteksti ja kokkuvõttega saab tutvuda aadressil https://www.riigikogu.ee/arenguseire/tooturu-uurimisprojekt.