Värske RAKE koostatud Eesti inimeste pensionitarkuse uuringu tulemused näitavad, et Eesti inimesed hakkavad pensioniks valmistuma liiga hilja ning liiga passiivselt.
Samas peab valdav osa inimestest pensioni tuleviku rahalise heaolu tagamisel siiski oluliseks – 36% vastanutest peab pensionist üsna oluliseks ja 34% väga oluliseks.
Kehva valmistumist kinnitab ka Swedbanki eelmise aasta finantstervise uuring – tervelt 41% Eesti elanikest pole kindlad, et pärast pensionile jäämist piisab leibkonna säästudest soovitud elustandardiga jätkamiseks ning vanuse kasvamisega ebakindlus vaid suureneb. Ent millest tuleneb vastuolu pensioni olulisuse mõistmise ja passiivse käitumise vahel?
Ekslik hinnang eluea pikkusele
“Väärtuste ja teadmiste vahelised erinevused tulenevad suuresti inimloomusest,” kinnitab Swedbanki investeerimise ja pensioni valdkonnajuht Kaire Peik. Ka tema pensionivaldkonna töökogemus klapib RAKE tulemustega, kinnitades kindlate müütide mõju. Peik selgitab, et inimloomusest tulenevaid uskumusi avab hästi sotsiaalministeeriumi ja rahandusministeeriumi 2022. aasta analüüs, mis keskendus Eesti pensionisüsteemi jätkusuutlikkusele.
“Analüüs tõi välja, et üks enam levinud uskumusi on inimeste arvamus, et nad ei ela niikuinii pensionieani või elavad pensionil olles ainult väga lühikest aega,” avas Peik.
See uskumus pärsib pensionieaks valmistumist, olles ühtlasi ka müüt, kinnitab ta. Andmed näitavad, et kui inimene on elanud juba pensionieani, milleks on 2024. aastal 65 eluaastat, siis elab ta keskmiselt veel 17 aastat, seejuures naised 20 ja mehed ligi 15 aastat. Peiki sõnul näitavad numbrid, et pensionil elatav periood võib olla oluliselt pikem, kui inimesed arvavad. See võiks aga kummutada uskumuse, et pensioniks valmistumine on tarbetu või ebaoluline.
Arvatakse, et töötatakse surmani
Kui ühelt poolt arvatakse, et pensionini ei jõutagi, siis pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse analüüsis tuuakse lisaks välja, et paljud inimesed arvavad, et töötavad surmani. Tõepoolest, Eesti vanemate inimeste tööhõive määr on üks kõrgemaid Euroopa Liidus, ent statistika kohaselt langeb määr iga viie eluaastaga poole võrra. “Statistikaameti andmetel oli 2023. aastal tööhõive määr 65-69-aastaste seas 37%, 70-74-aastaste seas 19% ning üle 75-aastastest elanikest töötas vaid 4%,” ütles Peik.
Peik lisas, et arvamus surmani töötamisest võib olla tingitud ka demograafilistest trendidest. “Madal sündimus ja tõusvad sotsiaalsed kulutused kujundavad meie tänaste noorte ja tulevaste pensionäride elujärku. Võimalik, et pärast teise samba reformi, mille käigus võtsid paljud pensioniraha välja jooksvate kulude katmiseks, jäi inimestele mulje, et ülalpeetavate arv tõuseb riigi jaoks tulevikus liiga koormavaks. Sellest on omakorda lihtne järeldada, et pensioniks koguda pole mõtet, kuna pensionit mina nagunii ei näe. Tegelikkuses see nii ei ole – teine ja kolmas pensionisammas on inimese enda omad ning isegi, kui pensioniiga peaks lükkuma edasi, siis saab pensioniks kogutud raha toel ise varem vanaduspõlve nautima hakata. Lisaks annab järjepidev vanaduspõlveks valmistumine kindlustatust ka siis, kui töötamine enam võimalik ei ole,” rõhutas Peik.
Kõigepealt praegused vajadused, hiljem pensioni kogumine
Nagu eelnevalt mainitud, lükatakse pensioniks kogumist pidevalt edasi. Mõeldakse, et pensioniks hakatakse koguma siis, kui praegused vajadused on rahuldatud.
Sellele annab kinnitust ka RAKE uuring, kus paljud inimesed tunnistasid pensionipõlveks ettevalmistumise edasi lükkamist lootusega, et saavad sellega kunagi hiljem tegeleda.
“On täiesti mõistetav, et vajadus katta ära oma praegused kulud ja lubada endale just käesolevas hetkes mugavat elu võib vähendada soovi pensioniks koguda,” nendib Peik. Tõepoolest, kui säästame pensioniks, peame praegu loobuma millestki reaalsest, et saaksime seda kujuteldavas tulevikus kasutada, nendib ka pensionisüsteemi jätkusuutlikkuse analüüs. Swedbanki investeerimise ja pensioni valdkonnajuhi kinnitusel aitab aga pension tagada mugava elu pensionipõlves, mis nõuab tõepoolest ka tahtejõudu. Samas aitab Eestis emotsioonide negatiivset mõju vähendada kohustuslik kogumispension.
“Veelgi enam, alates selle aasta 1. jaanuarist on võimalik esitada avaldus, et 2025. aastast suurendada oma tulevast panust II sambasse. See tähendab, et järgmisest aastast saavad inimesed tõsta lisaks tänasele 2% brutopalgast oma pensionimakset kas 4% või 6%-ni. Riigipoolne, 4% lisanduv osa seejuures ei muutu. Maksed arvestatakse brutopalgast ehk II sambasse minev summalt tulumaksu ei võeta. Tegemist on märgilise sammuga, mis annab inimestele rohkem võimalusi oma tuleviku kindlustamiseks,” rääkis Peik.
Soov vältida keerulisi teemasid
Kokkuvõttes nendib Peik, et meie loomusest tulenevad uskumused on igati inimlikud. Siiski on kasulik neid aeg-ajalt üle vaadata, sest sageli võivad need osutuda müütideks. “Kurb tõsiasi on see, et statistikaameti andmetel on suhteline vaesus kõige sagedasem just vanemaealiste seas. Näiteks 2022. aastal elas suhtelises vaesuses 47% üle 65-aastasest elanikest. Olukorda saame parandada vaid siis, kui hakkame pensioniks varem valmistuma,” ütles ta.
Analüüs selgitab, et inimesed väldivad tegelemast küsimustega, mis neid hetkel otseselt ei puuduta või on kognitiivselt keerulised või stressitekitavad. “Tõepoolest, paljud meist ei ole hingelt pikamaajooksjad, ent pensioniks kogumine on just nimelt maraton, mitte sprint. Pensionile mõtlemine võib tunduda tüütu või koguni keeruline,” avab Peik. Samas kinnitab ta, et stressi võiks vähendada teadmine, et pensioniks kogumisel on kasu ka väikestest summadest, kui teha seda regulaarselt. “Lisaks hakkab meie kasuks töötama liitintress. Märkimisväärseks muutub see alles aastate möödudes ja kõige suurema panuse annab pensionikogumise lõpusirgel ehk viimased 10 pensionieelset aastat,” selgitas Peik.
