Aastatel 2000–2011 kolis kõige rohkem pealinna eestlasi Pelgulinna, Kalamajja ja Pääskülla. Vene rahvusest inimesed kolisid enim aga Laagna, Mustakivi ning Väike-Õismäe asumisse. Tallinna eeslinnadesse minnes vaatasid eestlased ülekaalukalt Viimsi poole, venelased aga kolisid Maardusse. Tallinnaga täiesti hüvasti jätnud eestlased kolisid mööda Eestit laiali, venelased eelkõige Ida-Virumaale, tööstuslinnadesse ja Tartusse.
Nii selgus juuni lõpus ajakirjas Demographic Research avaldatud Tartu Ülikooli teadlaste artiklist, mis uuris rahvaloenduse andmete põhjal pealinlaste kolimise suundumusi, eraldi olid luubi all eesti ja vene kodukeelega inimesed.
Et rahvaloendused toimusid 2000. aasta alguses ja 2011. aasta lõpus, sai inimeste liikumist jälgida väga pika aja jooksul. Sellisel viisil pole eestlaste ja eestivenelaste liikumist enne uuritud. Artikkel käsitles eelkõige seda, kuhu Tallinna inimesed kolivad, mitte niivõrd seda, kuidas linnaosad ise on muutunud, mistõttu pealinna sisserändajate hulka uurimuses ei arvestatud.
Eestlaste ja venelaste kolimiskäitumise erinevus, et vähemalt inimeste emakeele poolest saab Tallinnast aja jooksul üha venekeelsem linn. Sealjuures mõjutab see eriti just teatud piirkondi, sest kuigi eestlased ja venelased kolivad Tallinna piires sama palju, tõmbavad neid eri piirkonnad.
Ootuspäraselt koondub venekeelne elanikkond peamiselt Nõukogude ajal ehitatud "mägedele" ja Koplisse. Nendes paikades on olemas toimiv venekeelne taristu, seda enam, et tegu pole üksnes Nõukogude aja pärandiga, vaid seda luuakse juurde, näiteks uus Lasnamäe õigeusu kirik.
Eestlased valivad oma koduks ülekaaluka venekeelse elanikkonnaga linnaosi Tallinnas harva. See aga süvendab juba olemasolevat ruumilist segregatsiooni veelgi, sest kumbki keelegrupp ei puutu üksteisega kokku. Tartu Ülikooli teadlaste artiklist selgub, et kui vaadata kolijaid terviklike gruppidena, kolisid eestlased eelkõige eestikeelsematesse kohtadesse ja venelased just venekeelsematesse.
Pealinna lähivaldu jälgides on eestlaste jaotumine ühtlasem, samas kui venelased kolivad üldiselt vaid mõnda üksikusse paika. Lisaks, kuigi 70% venelastest kolis Tallinna lähivaldades maapiirkondadesse, siis linnalise asulana eelistati enamikul juhtudel Maardut.
Samasugune pilt ilmnes ka Tallinnast kaugemale kolimise puhul. Kuna enamik Tallinnast eemale jäävatest aladest on eestikeelsed piirkonnad, võiks arvata, et kaugemale kolinud venelased asuvad elama eestlaste sekka, ent nii see ei ole. Kui Tallinnast lahkunud eestlastest kolis mõnda teise linna elama 46%, siis venelaste seas oli neid 71%. Sealjuures langes valik enamasti Ida-Virumaa, teiste nõukogudeaegsete tööstuslinnade või Tartu kasuks.
Kokkuvõtvalt täheldavadki artikli autorid, et geograafilises mõttes on kahe rahvaloenduse vahel segunemist olnud vähe. Sealjuures on kõnekas just Tallinna linnaosades toimuv, sest kui siiani on vähemustega asustatud linnaosad toiminud integratsioonipesana, kus erinevad kultuurid kokku puutuvad, näitab praegune trend vastupidist arengut. Sealjuures on tegu just eestlaste teadliku valikuga, sest eelmisel aastal tehtud uuring inimeste naabrieelistuste kohta näitas, et üldiselt eelistatakse elada samast rahvusest inimeste lähedal.
