Nimelt väidab üha enam eksperte ja uuringuid, et lisaks nendele, keda tunnustatakse, saavad tugeva motivatsiooni panuse ka need, kes tunnustust jagavad.
Muidugi pole vaja pikalt heietada teemal, kas ja kuidas tunnustus mõjutab inimese motivatsiooni ja pühendumust. Sellel teemal on tehtud sadu eksperimente ja uuringuid (näiteks üks päris esinduslik ja tore uuring siin), mis kõik räägivad ühte keelt – tunnustus, õigemini selle puudumine, on peamisi põhjuseid, miks tahetakse lahkuda. Ja teisalt, tunnustuse olemasolu, võib tõsta töötaja pühendumust 2-3 korda.
Ent nagu eespool öeldud, üha enam eksperte väidab, et tunnustus on alati kahepoolne nähtus. Lisaks sellele, et hea ja motiveeritud tunne on tunnustuse saajal, tekib sama tunne ka tunnustuse jagajal. Kuidas?
Eksperdid väidavad, et tunnustuse jagamine suurendab ja soodustab nn prosotsiaalset käitumist (prosocial behaviour). See tähendab käitumist, mille eesmärk on kellegi teise kui enda heaolu. Üksteise tunnustamine tugevdab töötajate omavahelisi suhteid, kasvatab tunnustuse andja enesekindlust ning seob inimesi rohkem konkreetse organisatsiooniga.
Kuidas see motivatsiooni ja ka organisatsiooniga on seotud, näitab ühe hetkel tuntuima ja kuumema organisatsiooni käitumise eksperdi Adam Granti tehtud uuring (Siin on New York Times’i artikkel temast ja tema tegemistest). Grant uuris Bordersi (USAs suur raamatupoodide kett) töötajate motivatsiooni seoses teiste töötajate tarvis tehtud korjandusega. Nimelt korjasid firma töötajad raha kolleegide tarvis – puhkudest, kui kolleeegidel on vaja ajutiselt üle saada ootamatust või ka oodatud (nt lapse saamine) olukorrast, kus on raha vaja tavapärasest rohkem. Grant mõõtis läbi intervjuude ja küsitluste nii raha saajate kui rahulolu soetuna Bordersiga. Ning kummalisel kombel ei olnud organisatsiooniga enim rahul need, kes raha said. Vaid just need, kellele oli antud võimalus raha kolleegide jaoks annetada. Üllatav? Kordan siis veel: inimesed olid firmale tänulikud ja motiveeritud eelkõige seetõttu, et nad said annetada kolleegidele.
See uuring on kooskõlas rea teistega, mis kinnitavad, et inimesed tunnevad ennast õnnelikumana ja rahulolevamana just siis, kuivad midagi teha või anda teiste heaks. Omakasu pole selle loogika järgi sugugi parim ja pikaajalisim motivaator.
Kogu selles ilusas jutus on aga üks “aga”. See kõik ei tööta siis, kui tunnustuse (ka rahalise) andmisest tehakse võistlus isikliku kasu nimel. Ka selle kohta on terve trobikond uuringuid, mis ültevad, et niipeal, kui tunnustuse jagamisest tehakse võistlus, kus n.ö võitjateks tulevad need, kes rohkem annavad-jagavad, niipea on see üritus läbi kukkunud.
Ent tagasi tulles siira ja hea kavatsusega tunnustuse mõju juurde, Adam Grant ütleb: “Keskendades oma tegevust teiste inimeste elu paremaks tegemisele on tulemuslikkuse mõttes rohkem potentsiaali kui keskendades tegevust enda heaolu kasvatamisele.”
Niisiis, kes päriselt võidab tunnustusest? Loomulikult inimene, keda tunnustatakse. Ent selgelt võidab ka inimene, kes tunnustab. Ja tagatipuks võidab organisatsioon (sh reaalses rahas mõõdetult), kus töötavad üksteisest lugu pidavad ja üksteise tööd tunnustavad inimesed.
