Olen oma elukutse tõttu harjutanud end mõnikord vait olema ja kuulama. Seda teisi kõrvalt vaadates ja ka ise pingeolukordades üks osapool olles. Mõnikord. Mitte alati. Ja olen nendel kordadel täheldanud, jällegi nii teisi kui ennast kõrvalt vaadates, et on olemas kolm sõnapaari, mis tegelikult toimivad selgelt konflikti katalüsaatorina ning suurendavad hüppeliselt tõenäosust, et osapooltel liigub veri peast jäsemetesse ning piltlikult öeldes mõistus kaob. Ning kõnelema hakkavad instiktid, egod, roomaja aju. Kui ma neid sõnu kuulen, siis tean, et teisest inimesest käib läbi – mõnikord ka selgelt silma ja kõrvaga tajutav – nõksatus ning käivitub eelpool kirjeldatud protsess.
Iga kord, alati
Iga kord ja alati, kui ma kuulen väljendit “iga kord” või “alati”, siis tunnen, kuidas kellelegi on liiga tehtud. Sest see lihtsalt on ebaõiglane ja ülekohtune. Ja sellisena see inimene, kellele seda öeldakse, seda ka tajub. Me kõik eksime. Me kõik teeme mõnikord ka asju valesti või valesid asju. Ent keegi meist ei tee seda “iga kord” või “alati”. Selline väide ei vasta lihtsalt tõele, see on tõe moonutamine ja parimal juhul demagoogia, halvemal juhul püüd teist inimest alavääristada. Oma ego upitamine teiste inimeste arvelt pole just parim viis konflikti lahendamiseks.
Miks sa seda tegid?
Laps ajab klaasi laua pealt maha ja täiskasvanu käratab: “Miks sa seda tegid?!” Mida peaks laps vastama? Reeglina sellele küsimusele puudub vastus. Lapsed lihtsalt teevad asju, sageli mõtlemata, miks nad seda teevad. Selline küsimuse püstitamine teeb aga kahte asja: tekitab tugeva süütunde. Ning teiseks loob läbi eeskuju eluks ajaks harjumuse ja hoiaku – alati peab olema süüdlane, probleemi lahendus on teisejärguline.
Samasugust käitumist kohtab täiskavanud inimeste suhtluses sagedamini kui võiks arvata. Kui midagi on läinud viltu, inimene on eksinud, siis on esimene küsimus: miks sa seda tegid? Täiskavanud inimene saab ise ka aru, kui ta on midagi valesti teinud, ja ta on hea tahtmise korral võimeline ka selgitama, miks ta seda tegi. Ent paljudel juhtudel on ka need selgitused ebasiirad. Sest on ju selge – siin ollakse huvitatud süüdlase leidmisest, mitte probleemi või konflikti lahendamisest. Seega tunne, mida võimendatakse, on sama, mis lapsel – ma olen süüdi – ja see tunne segab lahendusele keskendumast ja ego kutsub pigem üles relvadele. Mõistus kaob, järele jääb intuitiivne valik, mille kohta psühholoogid ütlevad “fight or flight”, ehk kas hakkan (loodetavasti vaid verbaalselt) kaklema või jooksen ära.
Sa tegid valesti
Ma tean seda. Iga täiskasvanud inimene enamikel juhtudel saab ise aru, kui ta on midagi valesti teinud. Selle üle kordamine kellegi teise poolt ei aita lahendusele kaasa. Sellisel puhul juhtub kaks asja: inimene tunneb süütunnet ja hakkab ka vastavalt käituma (vt eespool). Ja teiseks – ütleja ego on rahul. Tavaliselt põhjendatakse sellist ütlemist väljenditega “keegi peab selle ju välja ütlema” või “ta ei saa muidu ise aru”. Ja tegelikult on see muidugi puhtal kujul ütleja egotripp, mis ei aita probleemi lahendada. Antud juhul pole eesmärk ju see, et ütleja saaks asjad välja öeldud. Vaid see, et tulevikus sarnast olukorda, “valesti” tehtud tegevust oleks võimalik vältida.
Oluline häda “Sa tegid valesti” ütluse puhul on see, et see on minevik. Me ei saa minevikku muuta. Järelikult puudub inimesel ka võimalus valesti tehtud asja olematuks teha. Ja see tekitab frustratsiooni – Ma tean, et ma tegin valesti! Aga ma ei saa seda ju muuta! Ja ongi käes “fight or flight” valik… Selle tagasiside (sageli looritatud ka “konstrukiivse tagasiside” nime alla) asemel aga oleks ju ilmatu lihtne öelda: “Ma soovin, et sa tulevikus…” See on edasiside, mis keskendub tulevikule ja… tulevikus on kõik võimalik, eksole! :-)
