Murrete tähendus eesti kultuuris on mitmekülgne ja aja jooksul muutunud. Kui ühtse kirjakeele arendamisega liikusid murded korrastamata ja vähem väärtusliku keele staatusesse, siis murrete uurimise ja kaardistamisega on nad muutunud eri paikade identiteedi ja ühtlasi riigisisese kultuurilise mitmekesisuse oluliseks kandjaks. Murded käivad käsikäes paikade kommete ja tavadega.
Lõuna-Eesti murretel on rohkem kõnelejaid
Eestis väitis ennast mõnda murret oskavat 131 239 inimest ehk 15,4% eesti keelt emakeelena kõnelejatest. Kokku märkis 3% vastanutest ennast Põhja-Eesti murderühma murrete kõnelejaks, 11,5% Lõuna-Eesti murrete kõnelejaks ja 0,1% Kirde-Eesti rannikumurde kõnelejaks. Üle 85% eesti keelt emakeelena rääkivast elanikkonnast ei osanud ühtegi murret.
Lõuna-Eesti murrete oskajaid on rahvaloenduse andmetel 101 851 (78% murdeoskajaist), Põhja-Eesti murrete oskajaid 26 986 (21%) ja Kirde-Eesti rannikumurde oskajaid 1288 (1%).
Andmeid analüüsides tuleb meeles pidada, et eesti kirjakeel põhineb Põhja-Eesti keelekasutusel, seega võib oletada, et paljud inimesed ei pruugi endalegi teadvustada mõne Põhja-Eesti murde oskust, sest see on nii sarnane iga päev räägitava kirjakeelega. Lõuna-Eesti murded seevastu eristuvad üsna selgesti keelest, mida iga päev meedia vahendusel kuuldakse. Seepärast on ka lihtne teadvustada, et kõneldakse oma kodukoha murret. Lisaks sellele tehti rahvaloendusel murrete küsimuses suuremat teavitustööd Lõuna-Eestis, mis on kindlasti avaldanud mõju ka Lõuna-Eesti murrete esindatusele rahvaloenduse andmetes.
Levinumad murded on Võru ja Saare murre
Nii Põhja- kui ka Lõuna-Eesti murrete puhul tuleb selgelt esile levinuim murre. Lõuna-Eesti murderühmas on selleks Võru murre (koos Setu murrakuga), mida kasutab 87 000 inimest ehk 85,5% Lõuna-Eesti murrete kõnelejaist. Põhja-Eesti murderühma puhul on levinuim saarte murre, mida kõneleb 24 500 inimest ehk 91% Põhja-Eesti murrete kõnelejaist.
Saarlaste ja võrukate puhul tuleb esile nende selgelt eristuv murdeoskus ja sellega seotud identiteet, mis säilib isegi siis, kui kolitakse elama teistesse maakondadesse. Seepärast teatakse oma murret ka siis, kui elatakse näiteks Harjumaal, kus nii saarte kui ka Võru murre küll selgelt eristub, aga kus ei ole oma keelekeskkonda, kus keel võiks edasi areneda, vaid see sulandub kirjakeele ja teiste murretega.
Murdekõnelejaid jääb algsetel keelealadel vähemaks
Kuigi enamik murdekõnelejaid elab rahvaloenduse andmetel oma keelealal, on üha levinum ka ümberasumine suurematesse tõmbekeskustesse. Et ääremaal on vähem töövõimalusi, koole, poode ja muud eluks vajalikku, toob see kaasa inimeste üldise ümberasumise maalt linna. Eraldi võib siinkohal kindlasti välja tuua suuremad linnad Tallinna ja Tartu, aga ka näiteks Pärnu ja Viljandi.
Lõuna-Eesti murderühma murrete kõnelejaid elab endiselt palju nende algses asupaigas Lõuna-Eestis, aga palju on tänapäeval Lõuna-Eesti murrete oskajaid üle Eesti. Tõmbekeskustena väljaspool Lõuna-Eestit saab välja tuua Tallinna ja Pärnu. Kuigi Lõuna-Eesti murrete kõnelejaid on teiste murretega võrreldes suhteliselt palju, on inimeste ümberasumine teistesse maakondadesse kaasa toonud paljude Lõuna-Eesti murrakute märkimisväärse vähenemise. Alla 18 kõneleja on näiteks Halliste, Hargla, Helme, Kambja, Kanepi, Karksi, Nõo, Puhja, Rannu, Rõuge, Tartu-Maarja ja Urvaste murrakul.
Põhja-Eesti murderühma murrete kõnelejaid on tänapäeval samuti kõikjal Eestis. Samas on Põhja-Eesti murrete kõnelejate hulk Lõuna-Eestis üsna tagasihoidlik, erandina võib välja tuua muidugi Tartu. Põhja-Eesti murderühma Hageri, Jämaja, Kullamaa, Põltsamaa, Rakvere, Simuna, Varbla, Mustjala, Türi, Märjamaa, Pärnu-Jaagupi, Audru, Rapla, Torma ja Viljandi murraku kõnelejaid on jäänud alles 5–17 inimest. Peale selle on hulk murrakuid, mida kõneleb vähem kui viis inimest. Seega võib paljusid Põhja-Eesti murrakuid pidada pigem hääbuvaks.
Kirde-Eesti rannikumurde oskajad on paljud jäänudki Põhja- ja Kirde-Eestisse. Samas võib neid leida ka Tartust, Pärnust ja paljudest väiksematest kohtadest üle Eesti. Et selle murderühma esindajaid on ka arvuliselt vähe, on märkimisväärne osa neist hajunud üle Eesti. 31% rannikumurde kõnelejatest elab Ida-Viru või Lääne-Viru maakonnas, mida võiks pidada nende algseks asukohaks, 49% Harju maakonnas ja 21% teistes maakondades. Kirde-Eesti rannikumurde oskajad on märksa vanemad Põhja- ja Lõuna-Eesti murrete kõnelejatest. Kolmveerand rannikumurde kõnelejaist on vanemad kui 50 aastat, mis tähendab, et selle murde oskajaid nooremate seast eriti peale ei kasva. See annab aga tunnistust sellest, et Kirde-Eesti rannikumurde kõnelejate arv kahaneb veelgi ja murre seguneb teiste murretega. Kirde-Eesti rannikumurde Haljala, Iisaku ja Jõhvi murrakut on jäänud kõnelema 7–16 inimest, seega on ka need murrakud tõenäoliselt kadumas.
Inimeste liikumine ja teise kohta elama asumine on vabale ühiskonnale iseloomulik. Samas toob see kaasa murrete assimileerumise kirjakeelega ja ühes sellega teatud kultuuripärandi osa hääbumise, mis tuleb selgelt välja just paljude murrakute puhul. 2011. aasta andmetel ei ole järele jäänud ühtegi Emmaste, Harju-Jaani, Jaani, Kaarma, Karuse, Koeru, Kursi, Kõpu, Käina, Kärla, Martna, Paistu, Pilistvere, Püha, Pühalepa, Reigi, Risti, Valjala või Vastseliina murraku oskajat.
Kokkuvõtteks
Rahvaloenduse andmete põhjal võib väita, et murrete algne levikuala on viimaste aastakümnete jooksul laiali valgunud. Murdekõnelejad on oma tavalistest elupaikadest liikunud suurematesse keskustesse, millest tulevad kahtlemata esile nii Tallinn kui ka Tartu. Selline liikumine on viimase kümnendi jooksul hoogu juurde saanud ja toob ilmselt kaasa murdeoskuse vähenemise, sest igapäevane keelekeskkond enam murret ei toeta. Samas on eri murrete kõnelejad omavahel segunenud ja üksteist mõjutanud ka varem, seepärast võib seda pidada ka loomulikuks asjade käiguks murrete arengus.
Kutt Kommel,
Statistikaameti juhtivstatistik-metoodik
