Pandimajade puhul on sisuliselt tegemist laenuandjatega, kes väljastavad panditud esemete tagatisel laenu. Kui maksetähtpäeva saabudes ei tagasta tarbija pandimajalt saadud laenu pandimajale ehk laenuandjale, siis läheb tarbija poolt antud tagatis pandimaja omandisse ning tarbija ei pea saadud laenu pandimajale tagastama. Seega esemete pantimisel sõlmitakse pantijaga võlaõigusseaduse (VÕS) alusel laenuleping ja asjaõigusseaduse (AÕS) pandileping, mis praktikas sõlmitakse ühe lepinguna – laenu- ja pandilepinguna.
Pandimaja ja pantija vahel sõlmitud leping sisaldab üldjuhul tüüptingimusi. Tüüptingimused on lepingutingimused, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud. Kuna pandimaja on näiteks intressi ja viivise suuruse lepingus juba eelnevalt fikseerinud, siis saab öelda, et pandimaja ning tarbija vahel sõlmitav leping on nö tüüpleping, mida pandimaja kasutab kõikide klientidega lepingute sõlmimisel. On mitmeid olukordi, mil tüüptingimus on tühine. Näiteks on tüüptingimus tühine, kui sellega kahjustatakse teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud.
Sageli on pandimajade lepingutes punkt, mille kohaselt ei lähe panditud ese kohe pärast laenu tagastamise tähtpäeva möödumist pandimaja omandisse, vaid tarbija saab saadud laenu pärast maksetähtpäeva möödumist tagastada. Tasub aga märkida, et laenu tagasimaksmisega hilinemisel on pandimajal õigus küsida tarbijalt viivist. Siiski on olemas ka üksikud pandimajad, kes pantijatelt viivist ei nõua.
TTJA on tuvastanud, et pandimajad rikuvad lepingut peamiselt kohustuse täitmisega viivitamise korral tarbijalt nõutava viivisemäära suuruse osas. Selgus, et enamik pandimajasid nõuavad viivist oluliselt kõrgemas määras, kui Riigikohus on mõistlikuks pidanud. Nimelt on Riigikohus nentinud, et eelduslikult tuleks hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Hetkel on seaduslik viivisemäär 0,0219% päevas, mis tähendab seda, et eelduslikult tuleb tarbijaga sõlmitavates lepingutes lugeda tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks selline tüüptingimus, kus viivisemäär on suurem kui 0,066% päevas.
On tähelepanuväärne, et pea kõik pandimajad nõudsid tarbijatelt kõrgemat viivist kui lubatud. See ulatus lausa 2,3%-ni päevas. Vaid ühe pandimaja viivisemäär oli lubatud piirides (0,06% päevas).
Lisaks tuvastas amet, et viies pandimajas oli leppetrahv ebamõistlikult suur. Pandimajal on õigus nõuda tarbijalt lepingu rikkumise korral leppetrahvi, mille suurus peab olema lepingus kindlaks määratud. Samas on seatud piirangud ka leppetrahvi suurusele. TTJA poolt analüüsitud lepingutes oli leppetrahvi suurus tüüptingimusena kindlaks määratud, olenemata põhikohustuse (saadud laenu) tegelikust suurusest. TTJA on seisukohal, et igal üksikul korral tuleb tarbija poolse kohustuse rikkumise korral eraldi kokku leppida leppetrahvi suuruses ning see peab olema mõistlik ja proportsionaalne võrreldes põhikohustusega.
PEA MEELES!
- Kui Sulle pandimaja tüüptingimused mingil põhjusel ei sobi, ei ole Sa kohustatud lepingut sõlmima;
- Kui Sul tekib kahtlusi, et pandimaja tingimused võivad olla Sind kui teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad, siis on Sul võimalik pöörduda Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti poole;
- Pandimaja poolt nõutav maksimaalne viivisemäär ei tohi olla kõrgem kui 0,06% päevas;
- Selleks, et pandimaja saaks Sinult kohustuse rikkumise korral leppetrahvi, peab leppetrahv ja selle suurus olema eelnevalt lepingus kindlaks määratud;
- Tasub teada, et leppetrahvi suurus peab olema mõistlik ning põhikohustuse suhtes proportsionaalne, st igal üksikul korral tuleb eraldi kokku leppida leppetrahvi suuruses.
