Nii ja teisiti.
Kui võtame rühmatööst selle lihtsalt omandatava ja rakendatava osa, siis siin midagi keerulist ei ole. Piisab konkreetse tegevusalgoritmi, ehk meetodi, omandamisest ja mõnest juhtimiskogemusest. Kogemust on muidugi vaja, et asi sujuvaks kätte õppida. Aga üldjuhul nagu ütleb Avatud Ruumi meetodi looja Harrison Owen: "Kel on mõistus peas ja süda rinnus, võib ... teha".
Samas on paljudel rühmatöö meetoditel oma peidus pool. Siia kuuluvad meetodi tekke, esialgse otstarbe ja arenguga seotud asjaolud. Siia kuulub ka küsimus, kas meetod toimib lahus selle rakendajast või on viimane meetodi oluliseks osaks.
Mu selle sügise üks avastusi on tõdemus, et paljudel juba ammusest ajast tuttavatel meetoditel on need vähetuntud asjaolud olemas. Ühelt poolt ei takista nende mittetundmine algoritmi rakendamist. Teiselt pool lisab taustateadmine meetodi otstarbe ja kasutusvõimaluste paremat mõistmist. Ja sedakaudu ehk ka suuremat tulemuslikkust.
Ring on üks pikima traditsiooniga rühmatöö meetod üldse. Ring tundub nii enesestmõistetav, et vajadus mingi taustateadmise järgi justkui puudub. Rühm võib ringis edendada omavahelist suhtlust, parandada õhkkonda, ühtlustada oma arusaamu või püüelda uue arusaamise poole. Selleks, et see toimuks pole vaja palju enamat kui tingimuste loomist selleks ja kogenud vedajat. Tuleb sõnastada mõned reeglid - üks inimene räägib korraga, kriitika lükatakse hilisemaks, isikuid ei arvustata.
Samas on huvitav teada, et pikim meieni jõudnud ringi rakendamise traditsioon pärineb põlisameeriklastelt (indiaanlastelt) – inglise k nimetatakse seda talking circle. Sellel meetodil on kindlasti oma rituaalsed juured, sest seniajani on indiaanlastel väga oluline ringi kasutus tervendamise (healing) kontekstis. "Üks inimene räägib korraga" reegli toimimine tagatakse kõnesule või -tokiga (talking feather, stick). Vastutus toimuva eest on jagatud osalejate vahel. Kõigil on rääkimise õigus, ent kedagi selleks ei sunnita.
Euroopas on pikim ringi kasutamise traditsioon kveekeritel - 17. saj. keskpaigast alates. Nad kasutavad palveringi (worship meeting), äriringi (business meeting) ja selguse ringi (clearness committee, clearing circle). Kveekerite valmisolek aktsepteerida inimesi sellistena, nagu nad on (iga inimene on väärtuslik, ainulaadne), tunnistada jumaliku valguse (tarkuse) ligiolekut igas inimeses ja inimeste võrdsust, usk rühma ühisesse tarkusse on praegugi ringi meetodi olulised (ehkki mitte alati sõnastatud) eeldused. Kveekerite oskus jõuda äriringis konsensusele on imetlusväärne ja tugineb lisaks nende juba nimetatud tõekspidamistele ka tavapäraselt heale kuulamisoskusele. Lisaks peavad kveekerid väärtuseks ausust ja avameelsust tagades endale sellega usaldusväärse suhtluspartneri maine (sh ärisuhtluses).
Ajurünnak vist on üks kõige laiemalt tuntud uute lahenduste loomise meetod. Ehkki kasutatav ka individuaalse lahenduste otsimise vahendina rakendatakse seda valdavalt rühmatööna. Ajurünnakule on tänaseks tekkinud palju, algupärasest erinevaid, algoritme. Ja sellisena on ajurünnak tõhus ning enamasti pakub ka mõnusa osalemiskogemuse. Ent ajurünnak on ka palju enamat. See on osa Alex Osborni katsest mõista ja õpetada probleemilahendamist. Osborni tööst Loova Probleemilahendamise mudeli kallal ja tema püüust viia arusaamine loovast probleemilahendamisest koolilasteni Loova Hariduse Sihtasutuse (Creative Education Foundation) enamasti ei teata. See taustteadmine lisab oluliselt tähendust ajurünnaku meetodile – see pole lihtsalt vahend äriettevõttele oma konkurentsivõime parandamiseks (Osborn töötas kaua reklaamiagentuuris), vaid üks osa suuremast "projektist", mille sisuks on tõsta ühiskonna kui terviku võimet ja valmisolekut lahendada oma argiprobleeme loovalt.
Avatud Ruumi meetod on olnud selle Eestisse jõudmisest alates kasvavalt populaarne. Tippkogemuseks oli kindlasti 2009 Teeme ära: Minu Eesti mõttetalgud, mis selle meetodi abil läbi viidi. Kokku osales aruteludel ligi 12 000 inimest. Meetodi kasutamises midagi keerulist ei ole. Osaluskogemuse ja hea tahte olemasolul saab korraldusvõimeline inimene ARM vedamisega hästi hakkama. Läbiviimiseks on vaja ühte lahendamata, aktuaalset ja soovitavalt keerulist probleemi, huvilisi sellele probleemile lahendusi otsima, soodsaid aja- ja ruumitingimusi. Osalejaile tuleb tutvustada 4 käitumispõhimõtet ja ühte õigust ("Kahe jala õigus") ning vajadust aruteludel sündivad ettepanekud üles märkida. Kogemuse kasvades on hea lugeda H. Oweni 2005. a eesti keelde tõlgitud raamatut - "Avatud Ruumi meetod", mis sisaldab üksikasjalikku juhendust ja põhjendusi erinevatele põhimõtetele ja protseduuridele.
Samas on huvitav ja kasulik teada, et meetodi arengu aluseks oli Oweni katse mõista organisatsiooni ja selles toimuvaid muutusi ning võimalusi nende muutuste toetamiseks (organisational transformation). Meetod sai alguse katsest praktiliselt rakendada H. Oweni ühel juhtimiskonverentsil 1983. a sõnastatud põhimõtteid eneseregulatsiooni toimimisest organisatsioonis. Muutuste kirjeldamisel kasutab Owen olulistena mõisteid kaos, määramatus, iseregulatsioon aga ka lein ja sellest ülesaamine (olulist muutust organisatsioonis elatakse esmalt läbi kaotusena). AR meetodi läbiviimisel avalduvad need arusaamad arutelu käigu ja tulemuse raskesti ennustatvuses ("Ole valmis üllatusteks", "Juhtuvad õiged asjad") ja Oweni keeldumises rakendada meetodit juba valmis lahenduste "sissesöötmisele" arutellu, st protsessi juhtimisele ette valmismõeldud tulemuseni.
Maailmakohviku meetod on selle sõnastamisest ja esimestest katsetustest 1995. a Juanita Browni ja David Isaac'i poolt muutunud igapäevaseks ja omaseks arutelumeetodiks üle maailma, õigustades seeläbi ka kenasti oma nime. Meilgi palju kasutatud, võimalik, et meie pika kohvitarbimise ja kohvikutraditsiooni toel. Meetodi kasutamisel piisab õieti mõningasest külaliste võõrustamise kogemusest (sellest mõttest lähtub ka Võõrustamise kunsti (Art of Hosting) käsitlus). Ka MK puhul pole vaja teha palju muud kui katta lauad, varuda head ja paremat põskepistmiseks, leida sobiv taustamuusika. Seejärel võib kokku kutsuda sõbrad ja tuttavad ja pakkuda neile kohvi kõrvale arutada mõnd olulist küsimust või probleemi. Ka reisijärgne muljetejagamine kvalifitseerub (kogemuskohvik) nagu ka maailmavaatelised arutelud või sugukonna kokkusaamine esivanemailt päritud vara hooldamise üle (probleemikohvik). Oluline on, et nende arutelude käigus võimalikult paljud saaksid omavahel silmastsilma suhelda, et esitataks üksteisele olulisi küsimusi ja võetaks aega üksteise kuulamiseks ja seisukohtade mõistmiseks ja et keegi aitaks kogu arutelu kasulikuks kogemuseks ja teadmiseks kokku võtta (võõrustaja).
Samas on väärt teada, et MK on katse kasvavalt tehniliselt vahendatud suhtluse ajastul elustada tavapärast silmastsilma suhtlemist. Margaret Wheatley tuletab maailmakohvikuga seoses meelde kollektiivse tarkuse teemat. See ühistarkus saab avalduda just vahetus silmastsilma suhtluses. Taoliste arutelude abil on inimesed alati loonud ühist arusaamist tegelikkusest, mis aitab lahendada esiletulevaid probleeme. Selline suhtlus aitab taastada inimestevahelist usaldust, vähendab võõrandumist, üksildust ja sellega seotud lootusetust ("Mida mina üksinda ära teha saan?"). Seega korraldades ühe konkreetsele teemale pühendatud Maailmakohviku toetame me ühtlasi ka seda suurt inimkonna lootusrikkuse ja probleemilahendamise võimekuse arendamise asja.
Kui alguse küsimuse juurde tagasi tulla, siis rühmatöö meetodid ei ole raketiteadus, ehkki natuke on ka. Enamasti on nad kirjeldatud selge tegevusalgoritmina ja sisaldavad läbiviimiseks vajalike tingimuste ja oodatavate tulemuste kirjeldust. Igaüks kel mõistus peas ja süda rinnus saab nende läbiviimisega hakkama. Ja samas on läbiviijaile ja osalejaile toeks teadmine, et konkreetne meetod pole lihtsalt protseduuride ja reeglite kogum konkreetse tulemuse (loova lahenduse) saamiseks vaid sisaldab avaramaid sihte, mille heaks meetodi kasutaja vahel eneselegi teadmata toimetab.
Arno Baltin,
koolitaja,
Meeskonnakoolitus ja Arendus
