Keskmine brutotunnitasu oli ilma ebaregulaarsete preemiate ja lisatasudeta 2017. aasta oktoobrikuu andmetel naistöötajatel 6,26 eurot ning meestöötajatel 7,91 eurot. 2016. aastaga võrreldes suurenes brutotunnitasu nii nais- kui ka meestöötajatel 3,7 protsenti, teatas statistikaamet.

Kui aastatel 2014–2016 suurenes naistöötajate brutotunnitasu kiiremini kui meestöötajate brutotunnitasu, mis on ka palgalõhe ehk mees- ja naistöötajate tunnitasude erinevuse vähenemise peamine põhjus, siis 2017. aastal oli brutotunnitasu kasv võrdne.

2017. aastal oli kõige suurem sooline palgalõhe 38,2 protsendiga finants- ja kindlustustegevuses, kus võrreldes eelnenud aastaga suurenes meestöötajate brutotunnitasu 7,3 protsenti, samal ajal jäi naistöötajate brutotunnitasu suhteliselt samale tasemele, vähenedes 1,1 protsenti.

Finants- ja kindlustustegevusele järgnesid palgalõhe suuruselt 31,1 protsendiga mäetööstus, 28,1 protsendiga kaubandus, 28 protsendiga töötlev tööstus ning 27,9 protsendiga tervishoid ja sotsiaalhoolekanne. Kõige väiksem oli nais- ja meestöötajate brutotunnitasu 5,9 protsendiga erinevus veevarustuse ja kanalisatsiooni tegevusalal, 5,1 protsendiga veonduses ja laonduses ning 1,1 protsendiga muudes teenindavates tegevustes.

Sooline palgalõhe suurenes 2016. aastaga võrreldes kõige rohkem 5,2 protsendipunktiga finants- ja kindlustustegevuses, 5,1 protsendipunktiga veonduses ja laonduses ning 4,2 protsendipunktiga kutse-, teadus- ja tehnikaalases tegevuses, vähenes aastaga kõige enam 6,7 protsendipunktiga muudes teenindavates tegevustes ning 6,6 protsendipunktiga kunsti, meelelahutuse ja vaba aja tegevusaladel. Viimase viie aasta jooksul on sooline palgalõhe kõige enam vähenenud muudes teenindavates tegevustes ja hariduses ning suurenenud tervishoius ja sotsiaalhoolekandes.

Kui vaadata palgalõhe esinemist omaniku liigi järgi, siis on nii riigile kui ka kohalikele omavalitsustele kuuluvates asutustes ja ettevõtetes palgalõhe väiksem kui Eesti või välismaa eraõiguslikele isikutele kuuluvates ettevõtetes. Nii oli see ka eelnenud aastatel. 2017. aastal oli palgalõhe riigile kuuluvates asutustes ja ettevõtetes 18,4 protsenti, kohalikele omavalitsustele kuuluvates asutustes ja ettevõtetes 12,2 protsenti. Samal ajal oli Eesti eraõiguslikele isikutele kuuluvates ettevõtetes palgalõhe 19,2 protsenti ja välismaa eraõiguslikele isikutele kuuluvates ettevõtetes 30,8 protsenti.

Kui võrrelda avalikku sektorit ehk riigile ja kohalikule omavalitsusele kuuluvad asutuseid ja äriühinguid ning erasektorit ehk Eesti ja välismaa eraõiguslikule isikule kuuluvaid ettevõtteid, siis oli palgalõhe nii avalikus kui ka erasektoris samal tasemel – vastavalt 22,4 protsenti ja 22 protsenti.

2017. aastal oli maakonniti kõige suurem palgalõhe 27,9 protsendiga Ida-Viru maakonnas, järgnesid 25,6 protsendiga Järva, 25,3 protsendiga Hiiu ja 24 protsendiga Võru maakond. Kõige väiksem oli sooline palgalõhe 11,3 protsendiga Saare, 12,9 protsendiga Põlva, 14,3 protsendiga Lääne-Viru ja 15 protsendiga Rapla maakonnas.