“Tunnustame, et üle pika aja on üks minister haridussektorit otsustanud reformida,” sõnas Aas.
Tööandjad on suures plaanis nõus reformi eesmärkide ja muudatustega. Niigi väikese ja üha kahaneva püsielanikkonnaga riigis peame hoidma iga potentsiaalset töötajat ning tagama, et võimalikult paljudel inimestel oleks aja- ja asjakohane erialane kvalifikatsioon.
Õpikohustus ei taga teadmisi ja motiveeritust
Samuti toetavad tööandjad õppimiskohustuse 18. eluaastani pikendamise ettepanekut.
Samas tuleb märkida, et õppe pikendamine ei taga veel koolilõpetajate häid teadmisi või motiveeritust ja nii kutse- kui kõrghariduskoolide jaoks on probleem põhikoolilõpetajate nõrgad teadmised reaalainetes.
Kutsehariduse nelja-aastaseks muutmine ei pruugi tööandjate hinnangul suure osa puhul erialadest siiski olla atraktiivne alternatiiv keskharidusele, vaid suunata veelgi rohkem õppureid teistele erialadele või keskkooli. Põhikoolis tehakse haridustee valikuid sageli mugavusotsusena ja kui keskkool on kolme-aastane, võib nelja-aastane kutseharidus jääda põhikoolilõpetajate vaates endiselt ebaatraktiivseks. Samal ajal on kutsekvalifikatsioonide õpetamiseks vajalik aeg väga erinev. Tööandjad teevad ettepaneku kutsekeskhariduse standard muuta sobivaks riigieksamite sooritamiseks vajaliku taseme saavutamiseks üldainetes, aga sobiva kutsekvalifikatsiooni defineerimine ja õppeskeem jätta kutseharidusasutuse ja tööandjate esindusorganisatsioonide otsustada.
Sobiv lahendus võiks olla ka teatud erialadel viimase aasta või poolaasta muutmine üleminekuaastaks koostöös kõrgkoolidega neile õppuritele, kes soovivad teha riigieksameid ja minna edasi õppima kõrgkooli, või praktikaks nende õppurite jaoks, kes soovivad piirduda kutse omandamisega ja minna peale koolilõpetamist tööle. Ühetaoliseks kohustuslikuks nelja-aastaseks kutsekeskhariduseks on tööandjate hinnangul vara, kuni pole selle atraktiivsust toetavat kogemust või mõjuanalüüsi.
Samuti toetavad tööandjad nende maksumaksja rahast tasutud koolituste piiramist, mida professionaalselt ei kasutata. Muudatus ei tohiks aga takistada erialast tööd tegevate inimeste täiendavat spetsialiseerumist, kui see vajadus tööalaselt tekib, nt kokal kondiitriks või üldehitajal elektrikuks, varem kui viie aasta möödumisel eelnevast kutse saamisest või 10 aastat eelnevast kõrgharidusdiplomist. Tööandjate hinnangul võiks täiendavaks erialaseks spetsialiseerumiseks vajalikke koolitusi õppemoodulite, mikrokraadide või täiendõppena siiski ka riiklikult rahastada. Alternatiivina soovitavad nad kaaluda tööandja suunamist või erialast ametit korduvõppe eeldusena või välja töötada süsteem, mispuhul täiskasvanud õppurile makstakse tema õppemaks tagasi, kui ta siiski lõpetatud erialal tööle asub.
Valikeksami kaotamist tööandjad ei toeta
Põhikoolis kolmanda lõpueksami nn valikeksami kaotamise plaani tööandjad ei toeta. “Lõpueksamid nii põhikoolis kui gümnaasiumis annavad õpilastele fookuse ja motivatsiooni neid aineid õppida. Oleme mures, kas valikeksami kaotamine veelgi ei vähenda lastes motivatsiooni õppida reaalaineid,” selgitas Aas.
Õpikohustuse pikendamiseks ja kutseharidusreformi õnnestumiseks on lisaks vaja korrastada koolivõrku kõikidel haridustasemetel, parandada reaalainete kvaliteeti põhikooliastmes, suurendada paindlikkust kutsekeskhariduseõppes ja arvestada kutsehariduse rahastuses senisest enam õppe kvaliteeti.
