27.08.2014 Kolmapäev

Tööl sakib? Üks ebatavaline viis enda töömotivatsiooni tõstmiseks

“Ma võin ju ka lahkuda.” See on teadmine, milleni on jõudnud päris mitmed juhid. Ning paradoksaalselt on see teadmine tõstnud töömotivatsiooni ja teinud neist paremad juhid. Koolitaja Raimo Ülavere on oma blogis selgitanud miks inimesed kardavad töölt ja mujalt lahkumist.

Raimo Ülavere, koolitaja
Raimo Ülavere, koolitaja Foto: Raimo Ülavere

Olles täna umbes saja juhiga personaalselt tööd teinud, tundub mulle, et hirmud – mis käitumises väljenduvad alates pidevast muretsemisest oma inimeste töö pärast, kontrollifriiklusest kuni enda ogaraks töötamiseni – taanduvad kahele põhiküsimusele. Kui sageli algab coaching juhiga n-ö nähtavatest, käegakatsutavatest probleemidest, siis tundub, et inimene ja probleemid on nagu sibul – enne tuumani jõudmist on veel mitu-mitu kihti. Ja tuumas vaatavad vastu kaks küsimust:

 

Mida nad minust arvavad?

Kuidas ma siis teistele, sh oma bossile välja paistan, kui ma lähengi kell 5 koju või keeldun tegemast pidevaid ületunde või kui ma ei teagi kõiki vastuseid või teen midagi, mis võib teistele paista mitte just kõige mõistlikum, parem, nutikam, korralikum. Nimekiri on lõputu ja ka personaalne. Seepärast peangi rabama 12 tundi päevas, teadma ja andma vastuseid (isegi kui mul pole õrna aimugi kas vastus on ka adekvaatne), kannatama nõmeda ülemuse tujusid või venitama ennast kasvõi 40 kraadise palavikuga tööle. Kuuluvusvajadus ehk vajadus kuuluda kuhugi gruppi ja pälvida teiste inimeste heakskiit on üks kolmest inimese põhivajadusest ning selle nimel oleme kahetsusväärselt sageli valmis ka enda suhtes destruktiivseteks tegudeks.

Mida ma iseendast arvan?

Kui eelmine küsimus oli ehk veel sibula n-ö eelviimane kiht, siis see küsimus – mida ma iseendast arvan? – on päris tuum. Inimese üks suuremaid alateadlikke hirme on hirm kaotada väärtust iseenda silmis. Ja see sunnib meid tegema tegusid, mis terve mõistuse järgi ainult süvendavad ängi ja hirmu. See on ehk ka põhjus, miks just madala enesehinnanguga inimestel on muretsemisest “lahti laskmine” sedavõrd keeruline. Niigi on raske. Kui ma nüüd pärast otsuse tegemist ikkagi haiget saan, siis minu niigi madal enesehinnang kukub päris musta auku. Ja et seda ei juhtuks, siis parem on kannatada, loota, et “ehk läheb paremaks”, ehk “läheb mööda”. Parem on mitte teha valikut lahti laskmise kasuks. Vahel kiputakse kannatamise valimist kompenseerima ka agressiivsuse, rünnakuga, kellegi või millegi vastu (ülemus on nõme jne, minu viletsas elus on keegi teine süüdi).

Hirm enda silmis väärtuse kaotamise eest paneb meid tegema üksjagu destruktiivseid asju. Ja teisalt sunnib vältima valikut ja otsust teha asju, mis aitaksid vabaneda ahistavatest hirmudest.

Niisiis, mis on selle jutu mõte? Elu on niru, tööl sakib? Tee otsus, et kolme kuu pärast lahkud (töölt, ebameeldivast olukorrast), vasta küsimusele “mis on kõige hirmsam asi, mis saab juhtuda?” ja tee ka esimene konkreetne samm lahkumise suunas – nt võta ette töökuulutused, kandideeri kuhugi või mine kohtu inimesega, kellel on sulle ehk midagi põnevat pakkuda. Ja vaata, mis saama hakkab. Ent misiganes ka juhtub, üks asi on kindel: sinu väärtus sinu enda silmis tõuseb momentaalselt.

Küsi nõu!

  Esita küsimus

Saada vihje

Hea lugeja, meie eesmärk on teha just sellist ajakirja, nagu sulle meeldib. Pane kirja soovitud teemad ning dokumendivormid, mida tahaksid siit leida. Tehkem koostööd!
430824810 430800019636154 7356040320163199917 n255