Uuringust selgus, et koguni 58 protsenti Eesti juhtidest saab kurjaks, kui keegi nende sõidurajale ette keerab. 44 protsenti juhtidest häirib, kui keegi pidurdab nende ees ootamatult, ja 43 protsenti juhtidele ei meeldi liiga aeglaselt liikuvad sõidukid. Sama palju leidub neid, kes ei talu seda, kui neil ei lubata rada vahetada, kuigi nad näitavad suunatuld. Kolmandikule juhtidest ei meeldi need, kes ummikus ette trügivad, olgu need siis teised autod, mootorrattad, mopeedid või jalgrattad.
If Kindlustuse Balti kahjude vanema tehnilise eksperdi Marion Meiuse sõnul kõneleb see selgelt, et inimestel on kiire ja soovitakse ennekõike võimalikult ruttu sihtkohta jõuda.
Seepärast ei taheta enda ees näha aeglasi liiklejaid ega seda, et keegi veel mööda trügib. Samas aga kaasjuhtide kiiruse ületamine häirib vaid veerandit kõigist vastanutest. Selline suhtumine näitab ohtlikku tendentsi – eelistatakse kiirustamist ja ummikutes aetakse üksteist kurjaks ette trügimisega. Liigsed emotsioonid ei ole aga liikluses kunagi head,
selgitas Meius.
Uuringust selguski, et kolmandik kõigist vastanutest pelgab teiste juhtide liiklusviha, žestikuleerimist või karjumist.
Kuigi juhid ei tunnista just tihti enda rikkumisi või ebaeetilist käitumist, ütles koguni 22 protsenti uuringus osalejatest, et nad ületavad kiirust. 16 protsenti juhtidest tunnistas, et nad lasevad teistele juhtidele signaali. Sama paljud žestikuleerivad või karjuvad teiste suunas. Üheksa protsenti juhtidest tunnistas, et nad ei lase sihilikult teisel sõidukil rada vahetada, hoolimata sellest, et suunatulega märku antakse.
„Emotsioonid ei aita kuidagi kaasa sujuvale ega turvalisele liiklemisele. Eks mõnikord võib muidugi olla tarvis kaasliiklejat signaaliga hoiatada, aga kui ikkagi viis protsenti inimestest tunnistas, et nad teevad seda iga päev, näitab see mõnel juhul üsna lühikest süütenööri. Tasub arvestada, et kooliaasta alguses on suured ummikud tavapärased, sõiduks tuleb rohkem aega varuda. Parem hakata varem minema või jääda veidi hiljaks, kui et näiteks ummikust pääsedes gaas põhja vajutada. Nii mõnedki õnnetuse on juhtunud selliste emotsioonipuhangute tõttu,“ lisas Meius.
Uuring näitas, et suuri probleeme tekitab see, kui samal teel liiguvad erinevate kiirustega liiklejad. Näiteks häirib 54 protseni autojuhte, et jalgratturid sõidavad sõiduteel, kui kõrval on olemas rada jalgratastele. 40 protsenti juhtidele ei meeldi autode vahel sõitvad jalgratturid. Samas märkis 41 protsenti inimestest, et neile ei meeldi, kui jalgratturid sõidavad kõnniteel suurel kiirusel jalakäijatest mööda. Elektritõukerataste puhul häirib see lausa 50 protsenti jalakäijatest.
„Siin ei ole põhjust kedagi süüdistada. Kui jalgratturile pole loodud eraldi jalgrattateed, on loomulik, et tema aeglane sõidukiirus võib osasid autojuhte häirida ja samas liiga kiire liikumine jalakäijate läheduses võib häirida neid. Jalakäijatest möödudes tuleks nii jalgratturil kui ka tõukeratturil hoogu selgelt vähendada. Ka autojuht peab võimalikult ohutult jalgratturist mööduma. Ideaalses olukorras liikleksid autod, jalgrattad ja jalakäijad kõik eraldi teedel, kuid nagu teame, ei ole Eestis täna veel palju selliseid võimalusi,“ selgitas Meius.
Balti riikide liikluskultuuri võrreldes on märgata, et Eesti juhte häirib kõige enam see, kui keegi hõivab nende sõidurea. Lätis sallitakse kõige vähem aeglasi sõitjaid, Leedus vihastavad aga autojuhid selgelt rohkem sõiduteel liiklevate jalgratturite ning ette trügivate mootorrataste ja mopeedide peale.
If Kindlustuse poolt Eestis, Lätis ja Leedus läbi viidud uuringus osales pisut rohkem kui 1000 inimest igast riigist.
