PARE on koondatud enda liikmeskonda kuuluvate suuremate tööandjate tagasiside ning edastanud need ka majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumile, et tõsta esile olulised kitsaskohad.
Uue tõlgenduse kohaselt tuleb vähemalt üks kord 7 päeva jooksul senise 36 tunni asemel tagada töötajatele puhkeaega 47 järjestikust tundi ja 48 asemel 59 järjestikust tundi. Tööandjate hinnangul muutub seetõttu märksa keerulisemaks töötajatele paindlikkuse pakkumine, lisaks tuleb värvata lisatööjõudu, mis toob kaasa tööjõukulude suurenemise ning tekivad alatunnid.
Arvestades, et uus tõlgendus hõlmab Eestis nii era- kui ka avalikku sektorit, puudutab see suurt osa Eesti elanikkonnast nii transpordi-, meditsiini-, kaubandus-, turva-, jae-, tööstussektorit ning julgeolekut. Seetõttu leiab PARE, et küsimus vajab laiapõhjalisemat arutelu ja uue tõlgenduse rakendamiseks tuleks see kajastada selgesõnaliselt ka töölepingu seaduses.
Töötajate ootus paindlikkusele on aasta-aastalt suurenenud. Paindlikkuse olulisust on rõhutatud koalitsioonileppes. Pikema puhkeaja tagamise eesmärk võimaldab töötajatel võtta juurde teine töökoht, mis paraku on kogumas aina laiemat trendi ühiskonnas. Uue tõlgenduse tulemusel väheneb paindlikkus tööturul ning töötajate tervis võib saada mitmel juhul enam ohustatud.
Ei saa salata, et lisaks suureneb ka palgasurve tööandjatele. Kui seni on räägitud üksnes mõjust erasektorile, siis kõrvale on jäetud avalik sektor, kes sõltub riigieelarvest. Selge on, et riigieelarvelistel asutustel ei ole võimalik eelarveliste vahendite piiratuse tõttu tänases olukorras tasusid suurendada.
Oluline on märkida, et kõnealune tõlgendus ei mõjuta finantsiliselt ja töökorralduslikult mitte üksnes tööandjaid, vaid ka töötajad. Ajatöö kõrval on mitmeid töötajaid, kelle sissetulek moodustub tükitööst ning vähesema tööaeg avaldab see otsest mõju töötaja töötasule.
Kokkuvõttes on tööandjad mures, kuna sama töötajate arvuga ei ole võimalik sama tööd pärast tõlgenduse muutumist enam ära teha. Ületundide tegemise võimalus ei ole alati lahendus, kuna see eeldab ennekõike töötaja nõusolekut ning lisaks kaasnevale lisakulule ei ole see kõigi töötajate puhul ka lubatud.
Seega satuvad muudatuse tulemusel löögi alla just väiksema tasuga töötajad, kes kaotavad kas töötasus või vähendatakse koormust, millega pannakse niigi raskemas seisus töötajaskond veelgi keerulisemasse olukorda.
