Haridustoetuse sihtotstarve on liiga kitsas, teatas riigikontroll BNS-ile. Kuigi üldhariduskoolide pidamine on kohalike omavalitsuste üks olulisemaid ülesandeid, ei saa nad ise vabalt otsustada, kuidas kõige mõistlikumalt selleks antud raha kasutada.
Haridustoetuse, mis sel aastal on ligi 237 miljonit eurot ja mis moodustab 14% omavalitsuse tuludest, kasutusreeglid on omavalitsusele rangelt ette kirjutatud. Raha saab see omavalitsus, kellel on kool ning kohapeal puudub igasugune võimalus kaaluda toetusraha kasutamise alternatiive. Näiteks võib olla mõistlikum lastest tühjenev kool sulgeda ja pakkuda haridusteenust koostöös naaberomavalitsusega ning kasutada toetust osalt õpilasveo rahastamiseks, kuid praegu ei ole see lubatud.
Ülereguleerimist on veelgi suurendanud riigi viimaste aastate soov tõsta õpetajate keskmist palka ennaktempos. See palk ületas möödunud aastal riigi keskmist palka juba 7% ja liigub eesmärgi suunas – moodustada 2020. aastaks 120% riigi keskmisest palgast. Õpetajate palgatõus on riigikontrolli hinnangul kahtlemata vajalik, kuid omavalitsustele peab jätma vabaduse ise otsustada, kuidas seda kogukonna huvides parimal moel kasutada.
Vastanduvate mõjude probleem haridustoetuse ja koolivõrgu programmi vahel. Omavalitsusele makstav õpilasepõhine haridustoetus sõltub sellele kinnitatud koefitsiendist. Mõni saab seetõttu õpilase kohta kaks korda enam toetusraha kui teine. Mõte on soodustada koolipidamist ka seal, kus see on mingil põhjusel kallim. Samas soovib riik, et ka koolide arv väheneks ja koolikorraldus muutuks tervikuna kuluefektiivsemaks, milleks on käima pandud koolivõrgu programm.
Riigikontroll on auditi käigus pannud tähele, et just suure toetuskoefitsiendiga omavalitsustel on mitmeid koole, mida annaks ilmselt teistega liita, kuid suurem toetus õpilase kohta seda ei soosi. Haridus- ja teadusministeeriumi väide, et nii soositakse kodulähedase põhikooli säilimist, ei pea paika, sest kodulähedase põhikooli olemust ei ole määratletud, sisuliselt võivad selleks olla kõik olemasolevad koolid. Riigikontrolli arvates ei tohiks ühe valdkonna meetmed olla teineteisele suhtes vastanduva mõjuga. Nii raisatakse koolivõrgu korrastamisel vaid aega ja maksumaksja raha.
Riigil on haldusreformi käigus kavas analüüsida võimalikke muudatusi omavalitsuste rahastamismudelis. See peaks kindlasti puudutama ka haridustoetust. Riigikontrolli arvates tuleb liikuda haridustoetuse sihtotstarbe kaotamise suunas, et muuta see omavalitsuste sihtotstarbeta tulubaasi osaks. Samuti tuleb toetuse diferentseerimine omavalitsuste vahel selgemalt seostada kodulähedase põhikooli toetamise vajadusega. Suurema toetusmäära eesmärk peab olema igal konkreetsel juhul teada ja hariduspoliitiliselt põhjendatud. See ei tähenda õpetajate palgatõusust loobumist, kuna õpetaja palgataset saaks senisest enam mõjutada ka õpetaja palga alammäära kaudu.
Auditis keskenduti õpetajate ja koolijuhtide palgatoetusele, mille kasutamist analüüsiti ja hinnati kümnes omavalitsuses: Albu, Ambla, Kullamaa, Paikuse, Suure-Jaani, Tähtvere vallas, Keila, Sindi, Mustvee ja Mõisaküla linnas ning nende üldhariduskoolides. Suures plaanis on raha läinud sinna, kuhu peab ehk makstud või kavas maksta õpetajate ja koolijuhtide palkadeks. Siiski tuvastas riigikontroll mõned kõrvalekalded reeglitest.
