Riigikohtu 03.10.2012 lahend nr 3-2-1-107-12

http://www.nc.ee/?id=11&;tekst=RK/3-2-1-107-12

Viide õigusaktidele: 

• TMS § 28
• TMS § 84

Asjaolud

Kohtutäitur esitas kohtule avalduse, milles palus luba siseneda võlgniku ruumidesse, et kinnisasi arestida ja kindlaks määrata vara seisukord. Kohtud rahuldasid avalduse, kuid ei määranud uut aega võlgniku ruumidesse sisenemiseks. Võlgnik andis nõusoleku sisenemiseks, aga keelas kohtutäituril elamu seest fotosid teha. Kohtutäitur pöördus taas kohtusse.

Maakohus rahuldas kohtutäituri avalduse leides, et avaldajal on kohustus täitemenetluses kinnisasja pildistada ning kohtutäiturile tuleb esitatud asjaoludel vastav nõusolek anda. Võlgnik esitas määruskaebuse, aga ringkonnakohus jättis maakohtu määruse muutmata. Võlgnik pöördus määruskaebusega Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. Täitemenetluse seadustiku § 28 lg 2 annab kohtule aluse lubada kohtutäituril siseneda võlgniku ruumidesse mh selleks, et fikseerida fotodel vara seisukord.
2. Kuna kohtutäitur avaldab Interneti-kuulutuses ka fotod kinnisasjast, siis on see asjaolu ka võlgniku huvides, sest võib kaasa tuua enampakkumisel osalejate arvu suurenemise ning seeläbi ka müügihinna tõusu (ja sellega võla vähenemise).
3. Võlgnikul on võimalik astuda oma privaatsuse kaitseks samme talle kuuluvate vallasasjade suhtes, mille puhul täitemenetlust ei toimu, mh need fotografeerimise ajaks eemaldada või keelata nende fotografeerimist.

Riigikohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning kohtutäituri taotlusel määras ruumidesse sisenemiseks uue tähtaja. Riigikohtu määrusele on lisatud eriarvamus.

Riigikohtu 10.10.2012 lehend nr 3-2-1-100-12

http://www.nc.ee/?id=11&;tekst=RK/3-2-1-100-12

Viide õigusaktidele: 

• AÕS § 64.1
• AÕS § 56 lg 1
• KÜS § 2 lg 1

Seisukohad:

Asjaolud

Hageja (korteriühistu) nõudis kostjalt võlgnevuse, mis tekkis majandamiskulude ja kommunaalmaksete tasumata jätmisel, väljamõistmist. Hageja hinnangul on kostja kinnisasja kaasomanik vastavalt kinnistusraamatusse kantud andmetele. Kostja vaidles vastu väites, et eelmiste kohtulahenditega tunnistati omandi üleandmise asjaõigusleping tühiseks ning seega ei olnud ta enam kinnisasja kaasomanik. Kostja tugines muu hulgas sellele, et praegusel juhul ei olnud hagejal hagemisõigust, kuna pärast korteriühistu asutamist oli kinnistu kinnistatud kaasomandisse, mitte jagatud korteriomanditeks, mistõttu alates maja kinnistamisest ei vastanud korteriühistu enam korteriühistule esitatavatele nõuetele.

Pooled vaidlesid selle üle, kas kinnistu kaasomaniku kindlaksmääramisel tuleb lähtuda kinnistusraamatusse kantud andmetest omaniku kohta või tõenditest, mis kinnistusraamatusse kantud omaniku andmed ümber lükkavad. Maakohus osaliselt rahuldas hagiavalduse leides, et asjas tuleb lähtuda kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse eeldusest. Kostja esitas apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ning jättis hagiavalduse rahuldamata. Hageja esitas kassatsioonkaebuse.

Kohtu seisukoht

1. Ringkonnakohtu otsuse muutmiseks pole alust.
2. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et kinnistusraamatusse kantud andmete õigsuse eeldus ei välista, et kanded võivad olla ebaõiged, kui see leiab tõendamist.
3. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et kuna asjaõigusleping, mis oli suunatud kinnisasja mõttelise osa omandi kostjale üleandmisele, on tühine, ei ole kostjale kinnisasja mõttelise osa omand asjaõigusseaduse kohaselt üle läinud ja kostja kohta tehtud omanikukanne on ebaõige.
4. Kuna kostja ei ole kinnistu kaasomanik ning ta ei ole hageja osutatud või vahendatud teenuseid kasutanud, ei ole hageja nõue kostja vastu põhjendatud.
5. Korteriühistuseaduse mõttes on korteriühistuks korteriomanike, vallasasjana erastatud korterite omanike või korterihoonestusõiguse omanike loodud mittetulundusühistu. Seega pidi kohus omal algatusel hindama, kas hageja vastab seadusega sätestatud korteriühistuks olemise nõuetele.
6. Kolleegium selgitab, et varasema Riigikohtu praktika kohaselt ei ole ehitise kui vallasasja või kinnistu kaasomanikel iseenesest keelatud asutada mittetulundusühingut ehitise, sh elamu majandamiseks, kuid vallasasjaks oleva ehitise või kinnistu kaasomanike loodud mittetulundusühing ei saa olla korteriühistu korteriühistuseaduse mõttes.
7. Juhul kui isik, kes on nõudnud kohtus asjaõiguslepingute tühisuse tuvastamist ja palunud kohtul tuvastada vajalike nõusolekute andmise kohustus ning seejuures pärast kohtuotsuse jõustumist pole astunud samme, et ta ka tegelikult omanikuna kinnistusraamatusse kantaks, tugineb tema vastu haginõude esitamisel aegumise vastuväitele, võib tuginemine aegumisele olla hea usu põhimõtte vastane.

Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse rahuldamata.

Riigikohtu 18.10.2012 lahend nr 3-4-1-15-12

http://www.nc.ee/?id=11&;tekst=222551667

Viide õigusaktidele:

• RLS § 57 lg 1
• Lisa 1 RLS juurde
• PSJKS § 14 lg 2
• PS § 15

Asjaolud

Kahes erinevas tsiviilvaidluses esitasid hagejad hagi vastavalt 18.05.2012. a ning 21.96.2012. a. Mõlemas kohtuasjas tasusid hagejad riigilõivuna vähem, kui RLS hagide esitamise hetkel ette nägi. Hagejad taotlesid riigilõivu ettenägevate sätete põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist ja hagi menetlusse võtmisel kohaldamata jätmist. Riigikohus liitis põhiseaduslikkuse järelevalve menetluses mõlemad kohtuasjad ühte menetlusse.

Kohtu seisukoht

1. Hagilt tasutava riigilõivu määr ja selle tasumise kohustus riivab esmajoones PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud igaühe põhiõigust kohtusse pöörduda. Õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse. Tegemist on põhiõigusega, mis laieneb ka juriidilistele isikutele.

2. Hagilt hinnaga 319 558 eurot 24 senti kuni 383 469 eurot 89 senti ja 575 204 eurot 83 senti kuni 639 116 eurot 48 senti tasuda tulnud riigilõivude 14 060 eurot 56 senti ja 19 173 eurot 49 senti tasumise nõue ei ole vajalik, kuna õigusemõistmise kulutuste kandmisest osavõtu ja menetlusökonoomia eesmärki on võimalik saavutada teiste, vähem koormavate abinõudega, mis on vähemalt sama efektiivsed.

Kolleegium tunnistas RLS § 57 lg 1 kootoimes lisaga 1 (1. jaanuarist 2011 kuni 30. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis) põhiseadusega vastuolus osas, milles tsiviilasjas hinnaga 319 558 eurot 24 senti kuni 383 469 eurot 89 senti tuli hagi esitamisel tasuda riigilõivu 14 060 eurot 56 senti, ja osas, milles tsiviilasjas hinnaga 575 204 eurot 83 senti kuni 639 116 eurot 48 senti tuli hagi esitamisel tasuda riigilõivu 19 173 eurot 49 senti.

Riigikohtu 05.11.2012 lahend nr 3-2-1-124-12

http://www.nc.ee/?id=11&;tekst=RK/3-2-1-124-12

Viide õigusaktidele:

• VÕS § 145 lg 1
• VÕS § 578

Asjaolud

Hageja (üürileandja) sõlmis üürnikuga üürilepingu ning üürniku juhatuse liikmest kostja käendas kõiki üürniku rahalisi kohustusi. Üürilepingu lisa sõlmimisega lõpetati üürniku ja üürileandja vahel üürileping ning nõuete tagamiseks seati mh ka tagatis. Kuna kostja ei täitnud oma kohustust, siis hageja nõudis võla ja viivise väljamõistmist. Kostja arvates lõppes käendusleping üürilepingu lisa sõlmimisega, kuna uus kokkulepe on sisuliselt kompromissileping. Poolte vahel oli vaidlus, kas kostja peab käenduslepingu järgi vastutama üürniku üürilepingust tuleneva võla eest või on käendusleping üürilepingu lisa sõlmimisega lõppenud.

Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla ja viivise. Ringkonnakohus rahuldas kostja apellatsioonkaebuse ja tühistas maakohtu otsuse. Ringkonnakohus leidis, et uue nõude tagamise kokkuleppega kaotas varasem kehtivuse. Hageja pöördus Riigikohtusse.

Kohtu seisukoht

1. Ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada, kuna ringkonnakohus luges sisuliste põhjendusteta üürilepingu lõpetamise kokkuleppe kompromissiks ja jagas sellest tulenevalt vääralt tõendamiskoormuse.
2. Kolleegiumi seisukohalt ei ole kompromissilepingu olulised tunnused tuvastatud, sest esitatud asjaoludest ei nähtu, et hageja ja üürniku vahel olnuks mingit ebaselgust nendevahelise suhte osas või pooled oleksid lisa sõlmides teinud mingeid vastastikuseid järeleandmisi.
3. Kolleegiumi arvates on ringkonnakohus ebaõigesti jaotanud asjaolude tõendamiskoormuse. Kostjal lasus tõendamiskoormus selle kohta, et käendus on lõppenud.

Riigikohus rahuldas kassatsioonkaebuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Riigikohtu 29.10.2012 lahend nr 3-2-1-120-12

http://www.nc.ee/?id=11&;tekst=RK/3-2-1-120-12

Viide õigusaktidele: 

• PankrS § 36 lg 6
• PankrS § 43 lg 1

Asjaolud

Hageja esitas kostja vastu hagi, nõudes tervise kahjustamisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. Hageja pankrot kuulutati välja enne hagi esitamist. Maakohus jättis hagiavalduse läbi vaatamata leides, et kuna pankrotihaldur ei ole soovinud hagejat hagi esitamisel esindada, siis hagejal ei olnud õigust hagi esitada. Ringkonnakohus jättis hageja määruskaebuse rahuldamata. Hageja pöördus Riigikohtusse.
 

Kohtu seisukoht

1. Ringkonnakohtu ja maakohtu määrus tuleb tühistada.
2. Füüsilisest isikust pankrotivõlgnik võib hageda pankrotivarasse kuuluva nõude rahuldamist oma pankrotihalduri nõusolekul ka siis, kui tema pankrot oli välja kuulutatud enne hagi esitamist. Halduri nõusolekut võib eeldada, kui haldur on nõudest teadlik ja ise hagi esitada ei soovi.
3. Kuivõrd pankrotihaldur on andnud nõusoleku hagi esitamiseks, võis hageja hagi esitada sõltumata sellest, kas nõue, mille rahuldamist ta hagis soovis, kuulub pankrotivarasse või mitte. Seega ei ole seda küsimust vaja ka hagi menetlusse võtmisel otsustada.

Riigikohus rahuldas määruskaebuse ja saatis asja menetlemise jätkamiseks maakohtule.