Finantskriis tõi endaga kaasa täieliku peataoleku. Aktsiaindeksid ei kaotanud mitte ainult 60 ja enam protsenti oma väärtusest (meie börsiindeks OMXT näiteks 77 protsenti), vaid turud olid ka äärmiselt volatiilsed, kukkudes ühel päeval viis ja enam protsenti ning järgmisel päeval võisid teha korraliku tõusu.
2008. aasta sügis ning järgnevad pool aastat oli aeg, kus peamiseks arutlusaineks oli küsimus, kas finantsturgudel ja turumajandusel praegusel kujul on tulevikku. Ajakirjanduses ilmunud pealkirjad olid kurjakuulutavad ning tulevikuvisioonid võistlesid, milline suudab maalida süngeima ennustuse.
Palju oli neid, kes jäid hirmu- ja õudusjutte uskuma ning müüsid oma aktsiad ära. Aga oli ka neid, kellel oli külma närvi ning kes kasutasid mitmekümne aasta soodsaimat võimalust ning hoopis ostsid.
Warren Buffett on öelnud, et ole kartlik siis, kui teised on ahned, ja ole ahne siis, kui teised on kartlikud. Pole olnud paremat aega selle näpunäite järgimiseks kui viis aastat tagasi.
Mäletan, et meie börsi algusaegadel oli populaarne ütlemine, et väikeinvestor saab alati petta. Ütlemisel oli omamoodi tõepõhi all sellepärast, et tol ajal oli investeerimiskultuur väga madal, mistõttu nii emitendid kui ka investeerimisfirmad kasutasid oma eelisseisu ära. Ütluse tõepäral on ka teine, objektiivne põhjus – tormilistel aegadel jäävad väikeinvestorid alati hiljaks. Nad jäävad hiljaks hea aktsia ostmisel – tavaliselt jõuavad head aktsiad nende vaatevälja alles siis, kui need on juba tugevasti kerkinud ning ajakirjandus on hakanud neist palju kirjutama. Nad jäävad hiljaks ka krahhi ajal, kui suurem langus on juba ära olnud, ning kipuvad müüma oma aktsiaid põhja lähedal.
Mulle tundub, et sellepärast polegi väikeinvestoritel mõtet börsikrahhi väga karta, vaid säilitada külm pea ning oodata, millal kõik rahuneb; ning kui on sääste, mida võib paigutada riskantsetesse varadesse, kasutada neid aktsiate ostmiseks.
Möödunud börsikriis kestis pool aastat – peaaegu kõik aktsiaturud ning suurem osa börsidel noteeritud aktsiatest saavutasid oma madalaima taseme 2009. aasta 9. märtsil, mille järel algas aastakümnete suuremaid tõuse. USA aktsiaturud on tänaseks kerkinud uutele rekordtasemetele ning võlakriisile vaatamata on viimasel ajal läinud väga hästi ka Euroopa turgudel.
Ka meie börs on finantskriisist toibunud ning OMXT indeks on alates 2009. aasta märtsist kerkinud mitu korda. Siiski tuleb möönda, et tipptasemest jääb puudu veel 26 protsenti.
Kui ma eespool kirjutasin, et väikeinvestorid jäävad turul alati hiljaks, siis mulle tundub, et üks erand siiski on ja see erand ilmnes just meie turul.
Paljud ehk mäletavad, et meie börs jõudis tippu 2007. aasta veebruaris ning hakkas siis kiiresti langema. Märts ja suvekuud olid veel stabiilsed ning uus langus algas augustis. Börsiindeks OMXT langes 2007. aastal 13,3 protsenti ning 2008. aastal 63 protsenti. Olles jälginud väga tähelepanelikult tol ajal turul toimunut, jäi mulle mulje, et 2007. aastal väljusid turult esimesena väikeinvestorid ning institutsionaalsed investorid jäid täiesti selgelt hiljaks. Sama juhtus ka 2009. aastal, mil väikeinvestorid naasid turule varem ning fondid – eriti pensionifondid – naasid tunduvalt hiljem.
Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et meie aktiivsed väikeinvestorid on üsna riskialtid.
Tõnis Oja,
börsianalüütik,
NASDAQ OMX Tallinn profiblogi
