Teist korda toimuva leibkondade küsitlusega koguti perede varade, kohustuste, sissetulekute ja tarbimise kohta andmeid, mida kasutatakse rahapoliitiliste ja finantsstabiilsust puudutavate otsuste tegemisel. Eesti leibkondade kohta tehtud uuringu tulemused on avaldatud siin.
Uuringu teise laine tulemused näitavad, et võrreldes eelmise küsitlusega, mis toimus enamikus riikides 2010. aastal, on euroala riikide leibkondade netovara keskmiselt ligikaudu kümnendiku võrra vähenenud (netovara saadakse lahutades leibkondade varade koguväärtusest nende kohustuste summa). Netovara muutus oli samas riigiti küllaltki erinev.
Kõige rohkem oli netovara vähenenud Lõuna-Euroopa riikides, mida Euroopa võlakriis aastatel 2010–2014 enim negatiivselt mõjutas. Seevastu osas euroala riikides, näiteks Saksamaal, Austrias ja Soomes, netovara mediaanväärtus suurenes (mediaanväärtus on summa, millest pooled leibkonnad omavad rohkem ja pooled vähem vara). Eesti kohta pole võimalik sellist võrdlust teha, kuna Eesti uuringu esimeses laines ei osalenud.
Euroala leibkondade varadest moodustab suurima osa neile kuuluv kinnisvara. Kuna kinnisvarahinnad paljudes euroala riikides aastatel 2010–2014 langesid, on see ka netovara vähenemise peamine põhjus. Laenude kasutamise ehk finantsvõimenduse tõttu mõjutas see tugevamalt peresid, kellel on eluasemelaenud. Nende netovara väärtus vähenes keskeltläbi 20%. Osaliselt kahanes netovara ka seetõttu, et leibkondade laenude jääk kasvas. Laenukoormus suurenes peamiselt varakamates peredes.
Reeglina on netovara ebavõrdsemalt jaotunud kui sissetulekud ja tarbimine ja nii on see ka euroala riikides. Euroala mediaanleibkonnal oli netovara 104 100 euro väärtuses, samas kui 90. protsentiili netovara väärtus oli 496 000 eurot (90. protsentiil on leibkond, millest 10%-l on enam ja 90%-l vähem vara).
Võrreldes esimese lainega on leibkondade varaline ebavõrdsus mõnevõrra suurenenud või jäänud enam-vähem samaks, sõltuvalt sellest, kuidas ebavõrdsust mõõdetakse. Netovara Gini koefitsient, mis on enim kasutatud ebavõrdsuse mõõdik, suurenes 0,68-lt 0,685-le, aga see erinevus jäi statistilise vea piiridesse.
Eesti mediaanleibkonna netovara väärtus oli 2013. aastal 43 600 eurot. See oli uuringus osalenud riikidest üks väiksemaid, aga arvestada tuleb sellega, et euroala riikides on valdavalt ka Eestist kõrgemad sissetulekud. Võrreldes teiste Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega, kus HFCS uuring läbi viidi, paigutub Eesti netovara taseme poolest suhteliselt keskele. Meist suurem on mediaanleibkonna netovara Poolas, Slovakkias ja Sloveenias, meist väiksem aga Lätis ja Ungaris (vt joonis 1).
Eesti leibkondade netovara jaotuse ebavõrdsus on Gini koefitsiendi põhjal hinnatuna väga sarnane kogu euroala ebavõrdsuse tasemega: Eesti netovara Gini koefitsient oli 2013. aastal 0,69 (vt joonis 2).
Euroopa Keskpank avaldas 23. detsembril euroala leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuringu (Household Finance and Consumption Survey, HFCS) teise laine küsitluste tulemused. Uuringu peamine eesmärk on kaardistada leibkondade rikkus. Lisaks kogutakse andmeid sissetulekute ja tarbimise kohta. Uuringu esimene laine viidi läbi 15 euroala riigis aastatel 2008─2011. Teise laine uuringus osalevate riikide ring laienes ning sellega liitus ka Eesti.
Leibkondade küsitlused viidi läbi 2013. või 2014. aastal 18 euroala riigis ning Poolas ja Ungaris. Kokku küsitleti teises laines enam kui 84 000 leibkonda.
Leibkondade finantskäitumise ja tarbimisharjumuste uuringut tehakse euroala riikides iga kolme aasta tagant.
