• Jooksevkonto saldo on viimasel ajal olnud positiivsem, kui üldine majanduspilt lubaks eeldada
• Sisenõudluse struktuur on märkimisväärselt muutunud
• Investeeringute madal tase on vähendanud Eesti impordivajadust

Eesti jooksevkonto on viimasel kolmel aastal olnud ülejäägis. 2016. aastal oli ülejääk ligikaudu 2% SKP-st, millega Eesti asub teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes keskmiste seas. Arvestades aga, et 2007. aastal oli puudujääk 15% SKP-st, on Eesti üks riike, kelle jooksevkonto saldo on kõige enam paranenud. Jooksevkonto ülejääk iseloomustab  majandust, mis annab välismaailmale rohkem laenu, kui sealt ise vastu saab. Seega on Eesti olnud viimastel aastatel muu maailma suhtes netolaenuandja.

See ei lähe aga hästi kokku Eesti üldise majanduspildiga. Potentsiaali lähedal olev või seda lausa ületav majanduskasv Eestis lubaks eeldada tavapärasest suuremat impordivajadust, mis peaks omakorda viima jooksevkonto saldo puudujääki. Üks tegur, mis seda vastuolu selgitab, on sisenõudluses viimastel aastatel toimunud struktuurimuutused.

Sisenõudluse komponendid (nt tarbimine ja investeeringud) mõjutavad jooksevkonto üle- või puudujääki impordivajaduse kaudu, mida mõne toote või teenuse tarbimine või investeering majanduses tekitab. Kui komponentide vahekord sisenõudluses muutub, siis muutub ka üldine nõudlus sisseveetavate toodete ja teenuste järele, sest komponentide importsisendi vajadus on erinev.

Kõige suuremat vajadust sisseveetavate toodete järele tekitavad investeeringud (ehk kapitali kogumahutus põhivarasse). Viimaste aastate jooksul on aga just investeeringute osakaal sisenõudluse struktuuris kõige järsemalt vähenenud. Seevastu on suurenenud valitsemissektori lõpptarbimiskulutuste osatähtsus, mille puhul on impordi roll hoopis väiksem. Veidi on suurenenud ka kodumajapidamisi teenindavate kasumitaotluseta institutsioonide roll, kuid nende tekitatud nõudluse maht on nii väike, et see ei mõjuta suuremat pilti.

Lisaks on struktuurimuutused toimunud ka investeeringute rühma sees. Märgatavalt on vähenenud investeeringud masinatesse ja seadmetesse (sh transpordivahendid), mida üldjuhul Eestisse imporditakse. Selle asemel on suurenenud näiteks investeeringud intellektuaalomandiõigustesse ja veidi ka ehitusinvesteeringud, mis impordimahtu nii palju ei mõjuta.

Investeeringute väiksem osatähtsus sisenõudluses on mõjutanud jooksevkontot positiivselt, st ülejääki suurendanud või puudujääki vähendanud. Näiteks 2016. aastal oli nimetatud struktuurimuutuse tõttu (ceteris paribus) jooksevkonto ülejääk 2,8 protsendipunkti SKP-st suurem, kui see oleks olnud 2013. aasta sisenõudluse struktuuri korral. Samas on valitsemissektori ja eratarbimiskulutuste osatähtsuse suurenemisest tekkiv impordi lisanõudlus ülejäägi kasvu veidi tagasi hoidnud. Kokku on viimase kolme aasta jooksul sisenõudluse struktuuris toimunud muutused suurendanud jooksevkonto ülejääki ligikaudu 2 protsendipunkti võrra SKP-st. Sellel aastal on investeeringud hoogsamalt kasvama hakanud ning ülejääki suurendav mõju jooksevkontole on esimese poolaasta andmete põhjal väiksem kui varasematel aastatel.