"Valitsus soovib muudatusega suurendada eelarvepoliitika rolli majandustsükli suunamises, kuid seaduseelnõus ei ole loodud seost majanduskasvu stimuleerimise vajaduse ja majanduse konjunktuuri vahel," kirjutab keskpanga asepresident Madis Müller kommentaariks valitsuse eelnõule.
"Tulemuseks võib olla olukord, kus majandusse suunatakse lisaraha ajal, kui tegelik probleem on ülekuumenemine. See oht võib realiseeruda juba lähiaastatel, kui valitsus plaanib majanduskasvu stimuleerida hoolimata sellest, et mitu näitajat viitab ülekuumenemise ohule," lisas ta.
Keskpank toob välja, et Eesti majandus on väike ja välistele šokkidele avatud, mis suurendab tugeva eelarvepositsiooni, sealhulgas piisavate reservide vajadust. Kui Eestit tabab majanduskriis, võib laenamine kujuneda riigi jaoks kas keeruliseks või väga kalliks, ning reservidest on kasu nii valitsuse kulude rahastamisel kui ka usaldusväärsuse näitajana, et laenu saada, märkis Müller.
Lisaks ei anna eelarvepositsiooni näitaja valitsuse kulutamisvõimest tegelikku pilti, sest osa kuludest on olnud võimalik rahastada Euroopa Liidu eelarvest. Viimase viie aasta keskmisena on netosiirded Euroopa Liidust ulatunud 2,4 protsendini SKP-st – see tähendab, et isegi kui eelarvet on hoitud tasakaalus, siis Euroopa Liidust saadud siirdeid arvestamata oleksid kulud märkimisväärselt tulusid ületanud, lisas Müller.
"Tulevikus Euroopa Liidu toetused vähenevad ja majandus peab kohanema avaliku sektori väiksema panusega. Olukorda teeb pingelisemaks see, et rahvastiku vananedes kasvavad kulusurved pensionisüsteemis ja tervishoius," rääkis Müller.
Lisaks toob ta välja, et plaanitavad muudatused vähendavad erinevate valitsuste soove reserve korjata, sest järgnevad valitsused võivad need poliitiliste eesmärkide täitmiseks käiku lasta. Samuti vähenevad samadel põhjustel valitsuste stiimulid ülejäägiga eelarveid teha.
"Euroopa riikidest võib tuua mitu hoiatavat näidet, kus miinimumnõuetest saab tavaolukord. Ka praegusel juhul võib valitsusel tekkida soov eelnevad ülejäägid igal juhul ära kasutada," ütles Müller.
Lisaks vähendab baasseaduste sagedane muutmine reeglite usaldusväärsust, märkis Müller. "Kehtiv riigieelarve seadus võeti vastu vaid kolm aastat tagasi ning selle muutmine võib anda signaali, et ka tulevikus võib igal ajal oodata eelarve koostamise põhimõtete märkimisväärset muutmist, mis tekitab kahtlusi eelarvepoliitika pikaajalise jätkusuutlikkuse suhtes."
Eesti Pank omaltpoolt teeb ettepaneku jätta seadusesse alles riigieelarve igaaastase struktuurse tasakaalu reegel. Samas juhul kui valitsus soovib rohkem rakendada vastutsüklilist eelarvepoliitikat, tuleks struktuurse puudujäägi kasutamine siduda majanduse konjunktuuri näitajatega.
"Näiteks võiks lubada eelmiste perioodide struktuurseid ülejääke kasutada vaid siis, kui rahandusministeeriumi prognoosi järgi on SKP lõhe negatiivne või kui negatiivne lõhe prognoosiaastatel ei sulgu," ütles Müller.
Lisaks tuleks keskpanga hinnangul eelarvedistsipliiniga seotud riskide vähendamiseks niinimetatud üleliigne struktuurne ülejääk arvutada tegeliku ja planeeritud ülejäägi vahena.
Valitsus kiitis aprilli alguses kabinetiistungil heaks riigieelarve seaduse muudatused, mis annaks tulevikus võimaluse varasemate aastate ülejääkide pealt koostada kuni 0,5 protsendiga SKP-st defitsiidis riigieelarveid.
Tasakaalureegli muutused puudutaksid jõustumise järel 2018. aasta ja sellele järgnevate aastate riigieelarvet.
Lisaks defitsiidi lubamisele otsustas valitsus toetada ettepanekut, et alates aastast 2020 hakkab riigieelarves näha olema varasemate ja uute otsuste mõju ühe aasta asemel nelja aasta perspektiivis. Riigieelarve eelnõu koostamise põhiraskus valitsuses langeks edaspidi kevadesse.
Lisaks võttis valitsus möödunud nädalal vastu riigi eelarvestrateegia, mis näeb ette tuleval ja ületuleval aastal 0,5 protsendiga SKP-st defitsiidis eelarvet.
Kehtiv seadus näeb ette, et riigieelarve tuleb koostada nii, et valitsussektori struktuurne eelarvepositsioon on rahandusministeeriumi majandusprognoosi arvestades tasakaalus või ülejäägis.
