Inflatsioonieesmärk peaks olema konkreetsem
Teatavasti on EKP praegune rahapoliitika eesmärk inflatsiooni hoidmine keskpikal perioodil alla 2%, kuid selle lähedal. Samas on näha, et keskpangal on üha raskem sellist hinnakasvu saavutada – seda olukorras, kus tööpuudus on langenud viimase 11 aasta madalaimaks ja palgasurved peaksid justkui hindu kergitama ning kus turuintressimäärad on juba pikemat aega negatiivsed. Selline inflatsiooni eesmärgi sõnastus on üsna ebamäärane. See annab märku justkui sellest, et keskpanga jaoks on kõige olulisem takistada inflatsiooni tõusmist üle 2%. Tegelik olukord ja praegune vajadus on aga hoopis teistsugused. Ma ei tea, kas see peaks olema just 2%, aga inflatsiooni eesmärki tuleks muuta konkreetsemaks. Kuigi nii Draghi kui ka Lagarde on öelnud, et EKP peaks arvestama selle inflatsioonieesmärgi juures sümmeetriat ehk püüdma oma rahapoliitikaga viia hinnakasv 2% lähedale, siis ametlikult ei ole see keskpanga poliitikaks saanud. Kui EKP seaks oma rahapoliitiliseks põhieesmärgiks konkreetse inflatsioonimäära, siis peaks see toimuma sümmeetriat arvestades.
Inflatsiooni arvestuse muutmine ei lahenda majanduse põhiprobleeme
Inimesed tajuvad aga hinnakasvu statistikaametite arvutatud inflatsioonist – mille järgi EKP oma rahapoliitikat kujundab – erinevalt. Seda nii Eestis, kui ka euroalal tervikuna. Selgitusi sellele on küll erinevaid, kuid üheks oluliseks põhjuseks on näiteks see, et mõned komponendid, mille peale majapidamised raha kulutavad, ei ole inflatsiooni arvestuses. Näiteks eluaseme soetamisega seotud kulud. Praegu arvestatakse need majapidamiste investeeringutena, mitte nende lõpptarbimiskulutustena ja seega on need ka tarbijahinnaindeksist (THI) väljas. Eluasemega seotud kulude lisamine THI-sse võib aga kaasa tuua muudatusi kogu rahvamajanduse (sealhulgas SKP) arvepidamises. Samas, on küsitav, kas selleks, et teha keskpangale inflatsiooni eesmärgi saavutamine veidi lihtsamaks, tuleb selle näitaja arvutamist ikka muuta. Nii madala inflatsiooni kui ka madalate või negatiivsete intressimäärade põhjused on hoopis komplekssemad ja pikemaajalise mõjuga. EKP enda analüüs näitab seda, et selle rahapoliitikal on olnud inflatsioonile oodatust väiksem ja majanduskasvule oodatust suurem mõju. Seega, kas rahapoliitika, mille eesmärgiks on vaid inflatsioon, saab tänapäeval olla väga efektiivne?
EKP peaks oma rahapoliitika kommunikatsiooni parandama
Kui erasektor mõistab keskpanga tegevust valesti või ei usalda seda, siis pole ka see rahapoliitika piisavalt efektiivne. Seetõttu on Lagarde’i üks prioriteetidest EKP rahapoliitika inimestele lähemale tuua vägagi asjakohane. Näiteks, USA Föderaalreserv korraldab üle riigi mitmeid üritusi „Fed Listens“, kus keskpanga esindajad kohtuvad kohalike ärisektori ja kogukonna juhtidega.
Kliimaeesmärkide toetamine oleks keskpangale mõistlik – küll aga teatud tingimustel
EKP rahapoliitika analüüsi käigus on plaanis rääkida selgeks ka see, kas euroala keskpangad peaksid toetama kliimaeesmärkide saavutamist. Riksbank on näiteks loobunud kõrge kasvhoonegaasi emissiooniga Kanada ja Austraalia KOV-de võlakirjadest. Keskpankade keskpank, BIS (The Bank for International Settlements) on avanud keskpankade roheinvesteeringute jaoks vastava fondi. Kui keskpankade tegevus ei muutu eraldiseisvaks kliimapoliitikaks ning ei vastandu riikide valitsuste ambitsioonidega, samuti, kui see ei kaldu kõrvale ja ei muuda nende rahapoliitika põhieesmärki või ei sega selle saavutamist, oleks selline täiendav tugi kliimateemadele mõistlik.
