Lühikese aja jooksul võivad kasumid pehmendada mitut tootmiskulude kasvust tingitud sise- ja välisšokki, tasandades võimalikke hinnakõikumisi majanduses. Teisalt on ettevõtete kasumlikkus kahtlemata tähtis riigi üldise majandusarengu seisukohalt, kuna see mõjutab keskpikas ja pikas plaanis nii investeeringuid, kapitali hulka kui ka majanduskasvu.

Seega on oluline mõista, et hindu kujundades ei juhindu ettevõtted vaid tootmisprotsessis rakendatavate sisendfaktorite lühiajalistest kuluerinevustest, vaid ka soovist säilitada elujõuline kasumlikkuse tase, nii et oleks võimalik langetada investeerimis- ja palkamisotsuseid.

Muutusi ettevõtete kasumlikkuses võib vaadelda kahe näitaja – äritegevuse brutoülejäägi ja kasumimarginaali – põhjal.

Äritegevuse brutoülejääk, mis on rahvamajanduse arvepidamises mõiste, on sarnane raamatupidamisest pärineva ettevõtte brutokasumi mõistega – see on müügitulu, millest on maha arvestatud kõigi tootmissisendite kulu. See võimaldab käsitleda majanduses loodavat lisandväärtust peamiselt kahest põhilisest osast koosnevana: hüvitised töötajatele ja äritegevuse brutoülejääk.

Joonisel 1 kujutatakse neid kaht viimase 20 aasta jooksul. Lisandväärtuse kasv on joonisel jagatud vastavalt töötajate hüvitiste, äritegevuse brutoülejäägi ja netotootemaksude kasvu panuseks.

Eesti majanduse esimene suurem langus 1999. aastal pärast Aasia ja Venemaa kriisi tõi kaasa äritegevuse brutoülejäägi kasvu aeglustumise ja tööjõukulude vähenemise. Kümme aastat hiljem ehk 2009. aastal, üleilmse finantskriisi alguses, oli langus märgatavalt sügavam, kuid ka dünaamika küllaltki erinev: tööjõukulude kasv muutus negatiivseks alles aasta pärast seda, kui äritegevuse brutoülejääk oli 2008. aasta esimeses pooles langenud.

On muret tekitav, et joonisel 1 kujutatud viimased andmepunktid sarnanevad vahetult kriisile eelnenud arenguga –  SKP reaalkasvu aeglustumise taustal on tööjõukulud kasvanud, kuid samal ajal on ka ettevõtete kasumid langusesse pööranud.

Teine oluline näitaja kasumimarginaal on aga seotud ettevõtete hinnakujundamistegevusega. See vastab üldjoontes hinnalisandile ühe tooteühiku kohta, st erinevusele toote lõpphinna ja selle valmistamiseks vaja läinud tööjõukulude vahel.

Kasumimarginaale on võimalik kirjeldada rahvamajanduse arvepidamise andmete põhjal, kui jagame SKP deflaatori nominaalseks tööjõu ühikukuluks ja kasumimarginaaliks.

Hinnakujunduse vaatepunktist erinesid kaks viimast kriisiepisoodi üksteisest küllaltki palju. 1990. aastate lõpu kriisid Aasias ja Venemaal tõid kaasa nominaalse tööjõu ühikukulu kasvu märgatava aeglustumise, kuid kasumimarginaalid kasvasid kuni 2000. aastate alguseni.

Märksa teistsugune pilt avaneb enne üleilmset finantskriisi ja selle ajal: kasumimarginaalide kasv muutus negatiivseks juba 2007. aastal, kuid tööjõukulud suurenesid edasi ning tõstsid tootjahindu kuni kriisi alguseni 2009. aastal. Tähelepanu tasub pöörata viimaste aastate ja eelmise kriisi alguse sarnasusele: kasumimarginaalide vähenemine ja tööjõukulude tugev kasv on toimunud tootmishindade inflatsiooni aeglustumise taustal (vt joonis 2).

Kuidas mõjutab kasumite muutus reaalmajandust tulevikus?

Joonistel 1 ja 2 kujutatud kahele kriisiepisoodile tuginedes näib, et Eestis on kasumlikkuse, hinnalisa ja majanduskasvu vahel seos. Veel üks tõend selle väite kinnitamiseks on toodud joonisel 3, mis kujutab SKP reaalkasvu ja kaht kasumlikkuse näitajat.

Graafik näitab, et mõlema kasumlikkuse näitaja kasvudünaamika on SKP dünaamikast mitu kvartalit ees, eelkõige aegrea lõpuosas. Ökonomeetrilisel mudelil põhinev statistiline analüüs kinnitab seda tulemust ning toetab  juba mainitud seoseid kasumlikkuse ja ettevõtete äriotsuste vahel: kasum on oluline ettevõte pikaajalise elujõulisuse seisukohalt, aga lühiajaliselt käitub ta negatiivsete šokkide tasandamise puhvrina.

Kasumlikkuse ja inflatsiooni vahelise seose puhul leidub hulk statistilist tõendusmaterjali selle kohta, et kasumimarginaalide kerkimine Eestis toob kaasa hindade tõusu, samal ajal kui vastupidine seos ehk hindade mõju kasumimarginaalidele näib olevat äärmiselt nõrk. Teisisõnu pehmendavad kasumid Eestis lühiajaliselt tootmiskulude kasvust tingitud šokke, mõjutades märkimisväärselt ärikliimat ja majanduse reaalkasvu.

Kokkuvõttes võib öelda, et kasumlikkuse ja hinnalisandi näitajad annavad olulist teavet Eesti lisandväärtuse ja seeläbi SKP reaalkasvu ning inflatsiooni dünaamika kohta. Seda kinnitavad nii lihtsad graafilised seosed kui ka statistiline modelleerimine.

Näib, et kasumlikkuse näitajad ennetavad reaalse SKP arengut ning avaldavad hindadele samasuunalist survet. Nende leidude taustal on nii majanduse reaalkasvu kui ka inflatsiooni viimase aja aeglustumine Eestis kasumlikkuse näitajate languse abil hästi seletatav.

Kasumite taastumine sõltub paljudest sisemajanduslikest ja demograafilistest teguritest ning väliskeskkonna mõjust. Jääb loota, et positiivne areng nendes valdkondades toob esmalt kaasa sisemajanduse elavnemise, mis viib seejärel kasumite taastumise ja majanduskasvu kiirenemiseni.