Selle nimel kasutatakse kõikvõimalikke abinõusid, sealhulgas mahukaid eelarvekulutusi, kohanduvat rahapoliitikat ja valuuta devalveerimist ning tugevat laenukasvu.

Hiina ettevõtete võlgnevus on maailmas üks suurimaid

Möödunud aasta lõpu seisuga moodustas Bank for International Settlements (BIS) andmetel Hiina koguvõlg 250% SKP-st, millest ligikaudu 70% kuulub ettevõtetele. Veel 2008. aastal oli Hiina koguvõlg 180% SKP-st.

Hiina võla probleemiks ongi just ettevõtete võlgnevus, mis on suhtena SKP-sse maailmas üks suurimaid. Nii kiiresti nii suure raha efektiivne ja võimalikult väheste riskidega tootmisse paigutamine on keeruline. Seda enam Hiinas, kus suur osa laenudest on läinud ebaefektiivsetesse riigiomanduses olevatesse ettevõtetesse.

Halbade laenude osakaal on viimastel aastatel pidevalt suurenenud

Rahvusvahelise Valuutafondi arvestuste järgi on ligi 16% ettevõtetele antud pangalaenudest potentsiaalse riskiga ehk siis laenusid, mille intresse ei suudeta tõenäoliselt tasuda, võib olla 1,3 triljonit USD-i (1,17 trn EUR-i).

Probleemi tõsidusest räägib ka see, et juunis otsustas Hiina valitsus selle teema arutamiseks eraldi nõupidamise teha, kus öeldi välja, et ettevõtete suur võlgnevus on Hiina majanduse üks suurimaid murekohti. Tegelikult seadis juba möödunud aasta detsembris Hiina valitsus üheks oma peaeesmärgiks sel aastal võla vähendamise. Paraku ei ole see nii lihtne olnud – võla suurenemine on tasapisi jätkunud.

Hiina ettevõtted saaksid osa võlast ise kustutada. Riik saaks pangad rekapitaliseerida. Laenukasvu mõtteks on olnud majanduskasvu ergutamine läbi riigile kuuluvate ettevõtete rahastamise. Kuigi laenukasv on olnud suur, ei ole laenatud raha kasutatud piisavalt tootmises või investeeringuteks reaalmajandusse (välja arvatud kinnisvara), vaid seda on suunatud palju ka finantsvaradesse ja refinantseeritud olemasolevat võlga. Ettevõtetel on aga kogunenud palju vaba raha ehk puhvreid, millega saaks vajadusel osa võlast kustutada. Ettevõtetele suunatud laenude aluseks on paljuski Hiina majapidamiste säästud, mille suhe kasutatavasse tulusse on oluliselt suurem, kui enamikes arenenud tööstusriikides. Suured säästud aitavad hoida Hiina finantssektorit likviidsena.

Hiina finantssektor on üha enam integreerumas rahvusvaheliste finantsturgudega, mille tõttu võiks arvata, et tõsisemad tagasilöögid panganduses kanduksid ka teistele turgudele. Samas tuleks arvestada, et laenud on antud valdavalt kohalikus valuutas, jüaanis. See muudab kõrge võlakoormuse paremini hallatavamaks ning võimalik pangandussektori kriis ei tohiks tekitada otseselt nakkusohtu teistele riikidele.

Samuti on suur osa Hiina võlast seotud riigiga – kodumaised, sageli riigi toel töötavad finantsasutused on laenanud riigiomanduses olevatele ettevõtetele. Halvema stsenaariumi korral saaks valitsus läbi riigieelarve pangad rekapitaliseerida ja vähendada sellega riske finantssektoris. Lisaks sellele – kuigi Hiina riigireservid on viimasel ajal vähenenud, on need ikka veel võrdlemisi suured (3,2 triljonit dollarit), et tulla lühemas vaates toime finantsšokkidega või vähemalt neid pehmendada.

Pangalaenude kõrval finantseerivad Hiina ettevõtted ennast üha rohkem ka võlakirja- ja aktsiaturgudel. Hiina aktsiaturg on huvitav selles mõttes, et see on üsna tugevasti riigi poolt juhitav ning seal osalevad valdavalt väikeinvestorid (kelle investeeringud ei ole sageli piisavalt analüüsitud ja ratsionaalsed), vähem aga institutsionaalsed investorid. Kuigi Hiina aktsiaturg on maailmast üsna isoleeritud, mõjutaks selle kukkumine emotsionaalselt ka teisi turge.

Majanduskriis Hiinas lähiajal ei ole meie põhistsenaariumis

Majanduskriis Hiinas ei ole lähiajal küll meie põhistsenaariumis ning selle majanduskasvu oodatust järsemat kukkumist käsitleme me ühe võimaliku negatiivse riskina. Hiina majandolukorra järsk halvenemine mõjutaks maailmamajandust tugevasti.

Kuigi selle riigi majanduskasv on viimastel aastatel aeglustunud, panustab see maailmamajanduse kasvu umbes kolmandiku ulatuses. Vaatamata sellele, et investeeringute kasv on Hiinas tublisti allapoole tulnud, oli Hiina möödunud aastal jätkuvalt maailma suurim investeerija ning selles riigis tehakse ligikaudu veerand kogu maailma investeeringutest. Suur investeeringute nõudlus Hiinas on toetanud just nende riikide majandust, mis toodavad rohkem investeerimiskaupu, näiteks Saksamaad. Hiina sisenõudluse kiirem langus mõjutaks rohkem ka toorainete, sealhulgas põllumajandustoorme tootjaid.

Veel möödunud aastal oli Hiina maailma suurim eksportija, eksportides USA-st (mis on teisel kohal) 60% ja Saksamaast (kolmandal kohal) 75% rohkem. Euroopa Liidule on Hiina USA järel suuruselt teine väliskaubanduspartner. Eesti kaubandussuhted Hiinaga on aga veel väga tagasihoidlikud ning ka meie otsesed välisinvesteeringud Hiinasse on marginaalsed.

Seega oleks Hiina majanduse ja koos sellega nõudluse kukkumise mõju Euroopa väliskaubandusele tugeva negatiivse mõjuga. Riigiti oleks pilt aga erinev, kusjuures kõige suurema löögi saaks Hiina nõudluse tugevamast langusest Saksamaa ja Iirimaa. Tegelikult on ka juba sel aastal EL-i eksport Hiinasse ja import Hiinast vähenenud. Kuigi Eesti väliskaubandus Hiinaga on marginaalne, halvendaks EL-ile saadud löök ka meie ekspordivõimalusi. Võimalik kriis Hiinas suunaks tõenäoliselt osa EL-i ekspordist uutele turgudele.

Kui veel paar aastat tagasi oli Hiina EL-ist välismaale tehtud otseste välisinvesteeringute suuruses viiendal kohal, siis on vahepeal investeeringud Hiinasse järk-järgult vähenenud. Näiteks selle aasta alguses olid EL-i otseinvesteeringud Hiinasse vaid kolmandik võrreldes kahe aasta taguse ajaga. Enamus välisinvesteeringuid tehakse auto-ja keemiatööstusesse ning riigiti domineerivad Saksamaa ja Prantsusmaa ning kuni EL-s püsimiseni ka Suurbritannia. Hiina majanduse järsk kukkumine mõjutaks otseinvesteeringutes neid riike ja neid tööstusi kõige enam. Kui Hiina on üha vähem atraktiivsem välismaalt tulevatele otseinvesteeringutele, siis on Hiina ise hakanud tegema rohkem otseinvesteeringuid välisriikidesse.

Kuigi Hiina majanduskasv aeglustub, kasvab sealne sisenõudlus SKP-st kiiremini ning pakub teistele riikidele jätkuvalt ekspordivõimalusi. Kuna Hiina majanduse struktuur muutub tööstusest rohkem teenuste – ja tarbimise kesksemaks, siis suureneb võimalus eksportida sinna rohkem tarbekaupu ning teenustesektoris kasutatavaid kaupu ja teenuseid. Hiina enda ekspordikasvu aeglustumine vähendab aga konkurentsi teistes riikides ja on lühemas vaates sellega positiivse mõjuga sihtriikides kohalikele tootjatele. Hiina on oma valuutat devalveerinud ja meie hinnangul jüaani kurss tasapisi nõrgeneb lähema paari aasta jooksul. - see jällegi halvendab eksporditingimusi Hiinasse, kuid muudab impordi Hiinast soodsamaks.