Eesti majanduskasvu soodustas kolmandas kvartalis investeeringute kasv. Suurem investeeringumaht suurendas ka importi, mistõttu kaupade sisseveo kasv kolmandas kvartalis kiirenes. Samal ajal oli ekspordikasv tagasihoidlik, sest Eesti ekspordis suure osakaaluga kommunikatsiooniseadmete väljavedu jätkas aasta algusest kestnud kahanemist. Seetõttu vähenes jooksevkonto ülejääk aasta varasema ajaga võrreldes 241 miljoni euroni ehk ligikaudu 4%ni SKPst (aasta tagasi 5,5% SKPst). Ülejäägi hoogsamat vähenemist pidurdasid teenuste konto rekordiline ülejääk ning toetuste (sh välisabi) suurem sissevool.
Otseinvesteeringuid tehti Eestisse taas rohkem kui Eestist välismaale. Kõige rohkem vahendeid paigutati finants- ja kindlustustegevuse ning kaubanduse tegevusalale. Olulist rolli mängisid finantsasutuste struktuurimuudatused, mis tõid endaga kaasa uusi investeeringuid omakapitali. Otseinvesteeringute netosissevool töötlevasse tööstusse jätkus, kuigi veidi väiksemas mahus kui eelnevate kvartalite jooksul. Investeeriti eelkõige kasumite reinvesteerimise kaudu, muude omakapitaliinvesteeringute hulk aga vähenes. Eelmise aasta esimese kolme kvartaliga võrreldes on tänavu Eestisse tehtud otseinvesteeringute maht olnud üle 40% suurem, kuid selle põhjuseks on eelkõige olnud üksikud suured tehingud. Peamine osa investeeringutest tuleb endiselt Rootsist ja Soomest. Eestist välismaale tehtud otseinvesteeringute hulk on samal perioodil vähenenud veerandi võrra.
Eesti residentide välisnõuded suurenesid rohkem kui väliskohustused. Seega liikus rahvusvaheline netoinvesteerimispositsioon tasakaalu suunas ja jõudis –33%ni SKPst. Tänu paranevale netoinvesteerimispositsioonile on majanduses järjest rohkem võimekust kaasata investeeringute tegemiseks vahendeid välismaalt. Viimaste aastate madalat põhivarainvesteeringute taset on peamiselt seostatud kehva välisnõudluse ja ettevõtete vähese kindlustundega. Ligipääs rahastusele on olnud hea juba üsna pikka aega. Euroopa Komisjoni normide järgi kannataks majandus tervikuna välja ka lisainvesteeringuid ja -laene välismaalt nii, et riiki ei ohustaks liigsest väliskapitalist tingitud tasakaalustamatused. See võiks ühest küljest teha Eesti välisinvestorite silmis atraktiivsemaks ja teisalt pakkuda investeerimisel riigisisesele rahastusele võimalikku alternatiivi.
