Mõistagi ei tee nad seda heategevuslikul eesmärgil, vaid ikka seetõttu, et raha hoidmine keskpangas või mujal tooks kaasa veel suurema kulu. Näiteks euroala pankadevahelisel rahaturul tõotab kolme kuu Euribor olla veel pikemat aega negatiivne. Kaua selline olukord kesta võiks?
Arenenud suurriikide rahapoliitika on olnud alates üleilmse finantskriisi algusest ülileebe. Keskpankade seatavad intressimäärad on püsinud juba kaua aega väga madalal nii euroalal, USA-s kui ka Ühendkuningriigis.
Keskpangas raha hoiustamise eest tuleb euroala pankadel alates 2014. aasta suvest aga hoopiski peale maksta. Lisaks hoitakse raha hinda madalal mitmesuguste erakorraliste rahapoliitika meetmetega. Kõike seda selleks, et turgutada investeerimist ja tarbimist ning seeläbi inflatsiooni.
Nagu Euroopa Keskpank, sihivad ka USA föderaalreserv ja Inglise keskpank 2% lähedast hinnakasvu.
Laskumata siinkohal detailidesse eri inflatsioonieesmärkide täpse sõnastuse teemal, on fakt see, et juba pikemat aega on tegelik inflatsioon kõigis mainitud majandustes sellest eesmärgist aeglasem (vt joonist).
Suures osas on see tingitud nafta hinna langusest, mis on oma iseloomult küll ajutine nähtus, kuid püsinud juba viimased paar aastat. Peale selle on paljude riikide majanduskasv jäänud alla oma pikaajalisele suutlikule kasvule, mistõttu on madalaid intressimäärasid vaja kasvu turgutamiseks.
Möödunud aasta detsember tõi olulise uudise: USA föderaalreserv tõstis oma baasintressimäära. Seda otsust oodati juba üsna pikalt, kuid alles eelmise aasta lõpus hindas keskpank USA majanduse väljavaateid piisavalt tugevaks, et raha hinda ettevaatlikult (esialgu vaid 0,25 protsendipunkti võrra) tõstma hakata. Euroopa Keskpank teatas aga 10. märtsil hoopis täiendavatest leevendusmeetmetest.
Kuivõrd pikka aega liiga madalal püsivatel intressimääradel on ka soovimatud kõrvalmõjud, üritavad keskpangad tabada hetke, kus intresside suurendamine ei ohustaks vasttärganud majanduskasvu. Majanduste kriisijärgne taastumine on aga olnud kõike muud kui sujuv ning majandusnäitajate tõlgendamine keeruline. Keskpangad muidugi ei ütle täpselt, millal ja kui palju intresse muudetakse. Ka need vähesed, kes avaldavad tõenäolise baasintressitaseme prognoosigraafiku (näiteks Rootsi keskpank), toonitavad, et lubadused ei ole absoluutsed, vaid sõltuvad tegelikest majandusoludest.
Mida aga arvavad intresside edasisest väljavaatest finantsturgude osalised, kes ka ise jälgivad nii majanduse arengut kui ka keskpankade otsuseid? Järgneval joonisel on kujutatud finantsinstrumentide põhjal tuletatud intressiootused. Sellest võib järeldada, et turg ei oota euroalal intressikasvu enne 2018. aastat ning positiivsesse tsooni jõuaks kolme kuu Euribor alles 2020. aasta teisel poolel.
Ootused on siiski pelgalt teatud eeldustele rajatud hinnangud ning keskpankade tegelikud otsused olenevad iga konkreetse majandusruumi hetkeolukorrast ja väljavaadetest.
Ebakindlus majanduskasvu väljavaate osas aga püsib. Sellest annavad tunnistust ka turuosaliste pidevalt muutuvad ootused intressimäära tõstmise suhtes. Kui veel detsembris arvati, et USA keskpank suurendab sel aastal intresse mitmel korral, siis praegu peab enamik finantsturgude eksperte võimalikuks maksimaalselt ühte 0,25 protsendipunkti suurust tõusu.
Kui eelmisel suvel vihjas Inglise keskpanga president Mark Carney, et 2015. aasta lõpus on majandus ehk juba nii tugev, et võiks hakata mõtlema intressimäärade tõstmisele, siis nõrk inflatsiooni- ja palgasurve on keskpanga sõnumite tooni märkimisväärselt muutnud ning turud ei oota Ühendkuningriigis intressikasvu isegi käesoleva aasta lõpus.
Nii Inglise kui ka USA keskpank on lubanud, et kui intressid kord suurenema hakkavad, siis toimub see äärmiselt ettevaatlikus tempos. Euroalal aga räägitakse veel pigem jätkuva rahapoliitilise stiimuli vajadusest ning intressimäärade tõstmine pole seni üldse jutuks olnud. Kuni inflatsioon oluliselt kiirenema ei hakka, püsivad madalad ka intressimäärad.
