Kivi võib visata ka laenuandjate kapsaaeda, kellest nii mitmedki ei täida vastutustundliku laenamise põhimõtteid. 
Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ametissegi jõuab aeg-ajalt laenudega hätta jäänud inimeste kaebusi.

Üks tavalisemaid probleemide tekkimise põhjuseid on tõsiasi, et laenu- või järelmaksulepingut allkirjastades ei ole inimene tingimusi läbi lugenud või neist aru saanud ja nii mitmedki kohustused tulevad seetõttu üllatusena. Tarbijakaitse ja Tehnilise Järelevalve Ameti jurist Rain Meristo nentiski, et ega laenuvõtmine ei ole ju iseenesest halb, kuid halvaks läheb olukord siis, kui inimene ei ole läbi mõelnud, mis kohustuse ta laenamisega endale nii-öelda kukile võtab.

Meristo soovitas laenu jõukohasuse hindamiseks teha enne laenuvõtmist lihtsa katse. „Oletame, et inimene tahab osta uue arvuti, kuid tal pole selleks piisavalt raha. Laenu või järelmaksuga ostes oleks igakuine tagasimakse näiteks sada eurot kuus. Nüüd võiks proovida seda summat iga kuu kõrvale panna, ja nii paar kuud järjest – sedasi saab vaadata, kas kohustus on jõukohane,“ soovitas Meristo. Ühtlasi on paari kuu jooksul raha kogumisel ka see pluss, et laenu sissemakseks koguneb suurem summa ja seega saab võtta väiksema laenu – kokkuvõttes tuleb arvuti ostmine odavam.

Soodsaim ja kalleim pakkumine erinevad kordades

Kui laenuvõtmise otsus tehtud, tasub Meristo sõnul mitte rahulduda esimese silmajäänud laenupakkumisega, vaid otsida endale sobivaimat – on ju laene väljastavaid panku Eestis kümmekond, lisaks veel poolsada muud krediidiandjat.

On üsna tavaline, et tehnika- või mööblipoes saab kohe teha järelmaksu taotluse, mille vastus saabub minutitega. Ma soovitaks siiski ka mujalt pakkumisi küsida ja neid võrrelda – laenuandjate tingimused on väga erinevad ja soodsaima ning kalleima pakkumise vahe on suur,

nentis Meristo. 

„Selleks, et teada saada, kui palju laen sulle tegelikult maksma läheb, tuleb vaadata konkreetse laenupakkumise krediidikulukuse määra, mis pannakse kirja protsendina. See näitab, kui palju läheb laen, järelmaks või liising inimesele aasta jooksul maksma koos kõigi laenuga kaasnevate kuludega –intressimäär, lepingutasu ja muud võimalikud kulud,“ selgitas Rain Meristo.

Võrrelda tuleb mitte ainult krediidikulukuse määra, vaid ka muid tingimusi – kui suur on lepingutasu, kas lisandub mingeid muid kulusid, näiteks igakuine haldustasu, mis tingimustel ja kui kauaks saab vajadusel maksepuhkust, kas ja kui palju maksavad meeldetuletuskirjad, kui laenumaksed võlgu jäädakse jne. Kõik see pannakse kirja tarbijakrediidi standardinfo teabelehele, mille peab iga laenuandja laenutaotlejale andma – kui seda ei tehta, tuleb teabelehte julgelt küsida, sest see on hea abivahend, mis aitab erinevate laenuandjate pakkumisi võrrelda. 

Liiga kõrge intressiga laen on seadusevastane

Meristo rõhutas, et riik on paika pannud ka maksimaalse krediidikulukuse määra, millest kallimalt ei tohi inimestele laenu või liisingut anda. Nimelt avaldab  Eesti Pank kaks korda aastas oma kodulehel keskmise eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra, mis praegu on 20,52%. Maksimaalne krediidi kulukuse määr arvutatakse nii, et korrutatakse eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr kolmega. Järelikult on praegu kolmekordne tarbimislaenu krediidikulukuse määr 61,56% ja sellest kallimat laenu eraisikutele anda ei tohi.

Kahjuks leidub ka seaduserikkujatest laenupakkujaid. Selle vastu leidub õnneks rohtu – tuleb teadlik olla ja tegutseda.

„Kui inimene ongi teinud ebamõistliku otsuse ja võtnud väga kõrge intressiga laenu, siis see ei tähenda, et ta on sellega kuni laenuperioodi lõpuni laulatatud, vaid ta võib sellise laenu intressi vaidlustada,“ selgitas Rain Meristo.

Ta lisas, et paraku tuleb ette selliseid olukordi, kus laenuandja ei järgi ka muid vastutustundliku laenamise põhimõtteid, jättes näiteks info laenutaotleja sissetuleku ja kohustuste kohta kontrollimata „Siin tuleb tähelepanu juhtida ka sellele, et meil puudub süsteem, mis lubaks pankadel kontrollida isikute üldist laenukoormust. Inimesel võib olla mitu kontot eri pankades ja tal võivad olla ka sellised kohustused, mille olemasolu ei selgu konto väljavõttest.

Nii et tarbijal on ka suur roll vastutustundlikul laenamisel, sest tal on kohustus teatud infot avaldada enne laenuvõtmist, aga kas ta on avaldanud korrektsed andmed, on krediidiandjal suhteliselt keeruline kontrollida,“ nentis Meristo, et oma kohustusi varjates võivad inimesed ennast lõhki laenata.

TASUB TEADA: laenust saab kahe nädala jooksul loobuda

Inimesel on võimalik võetud tarbimislaenust või järelmaksust 14 päeva jooksul loobuda – see õigus on kirjas võlaõigusseaduses. Selleks tuleb krediidiandjale teha taganemisavaldus, laen või järelmaks tagastada ning koos sellega ka kaup, mis laenuga osteti. Mis aga saab siis, kui järelmaksuga ostetud pesumasinaga on enne järelmaksulepingust taganemist juba mitu masinatäit pesu pestud või liisinguautoga 500 km sõidetud? 

Rain Meristo selgitas, et 14-päevane periood pole mõeldud pesumasina või auto testimiseks, vaid järelemõtlemiseks, kas võetud laen, liising või järelmaks on ikka vajalik ja jõukohane.

„Kui inimene kaalub, kas laenust taganeda või mitte, siis ideaalis ei tohiks seda pesumasinat või autot seni kasutada, kuni 14-päevane aeg lõpeb. Muidu võivad kauba kasutamisest tekkida täiendavad kulud, kuni sinnamaani välja, et kaupleja ei ole nõus kaupa enam tagasi võtma,“ tõi Rain Meristo näite. 

Tema sõnul on järjest enam olukordi, kus näiteks liisinguga ostetud sõiduki puhul ei kanna krediidiandja sõidukimüüjale raha enne üle, kui 14-päevane tähtaeg läbi. Sõidukimüüja omakorda ei anna enne raha laekumist sõidukit ostjale.  „Meile on tulnud tarbijate pretensioone, et miks nad peavad nii kaua kaupa ootama. Väga tihti arvatakse, et 14 päeva on kauba testimisaeg. Tegelikult on see tarbijakrediidi n-ö testimise aeg, et tarbija saaks kindluse krediidi jõukohasuses ja vajalikkuses,“ selgitas Meristo.