Mulle natuke tundub, et siin on selline maailmavaate küsimus, et kas, mida ja kui palju me soovime, et meie ümber reguleeritakse. Eks kindlasti arutluse all olevatel muudatustel oleks mingisugune efekt, kuid ma olen absoluutselt veendunud, et sellisel viisil tehingute kontrollimise ja majandusaasta aruannete kunstlikult tähtsuse suurendamisega saab ka laps koos pesuveega välja visatud. Samahästi võiks tegeleda riigilt vähem ressurssi nõudvate meetmetega, näiteks äriühingu registreerimismenetluse pikendamisega viielt tööpäevalt ühe aastani või kõigi ettevõtjate kandmisega tankistide nimekirja alates sünnist, kust saab end välja lunastada kümneaastase eeskujuliku maksukäitumise ja vande andmisega riigi ees, millega kaasneb õigus asutada üks tõeline ettevõte.

Jah, oleks mugav, kui ma kliendina võiksin vabalt teha valikuid, kellega milliseid tehinguid teha, muretsemata suuresti millegi pärast, teades, et kõikvõimas riik seisab minu eest ja on elimineerinud pettused juba eos. Aga selline teenus riigi poolt on kallis (me ise peame seda üleval pidama) ja sattudes ühel päeval teisele poole rindejoont - soovides alustada ettevõtlusega - on sisenemisbarjäär nii kõrge, et targem on mitte proovida.

Samamoodi on selline „kaitse" eksitav ja seetõttu uinutav. Püüdes lahendada probleemi Eesti-siseselt, on see lühinägelik. Näiteks muusika voogedastuse eest maksan Hollandisse, samuti oma transporditeenuste eest („takso"), kõnede ja suhtlustarkvara raha saab Luksemburg. Ühes hiljutises kinnisvaratehingus oli ostjaks välismaine kinnisvarafond. Ehk mida me reguleerime? Hakkame keelama välismaiste äriühingute osalemist õiguskäibes?

Me ei saa. Kuigi mõned tahaks, oi, kuidas tahaks. Nagu näiteks piirata Lätist alkoholi toomist või võtta Euroopa Liidu alkoholipoliitika „ohjad enda kätte" ja mõned asjad internetis ära keelata.

Tulevad meelde viimase säästetud raha eest lastele Hiinast piraattelefone tellivad ontlikud pereemad, kes tellisid kohe uue, kui toll esimese hävitas - äkki sel korral läheb õnneks. Need inimesed on mulle kirjutanud ja küsinud, kas ma saaksin midagi teha, et Maksu ja Tolliameti käest konfiskeeritud telefonid ära päästa. Sest see on juba teine kord (sic!)! Globaliseeruvas maailmas üha vabama kaubanduse tingimustes protektsionistlikult oma ärisid oma kodus siinsete petiste eest kaitstes on täiesti ilmne, et tegemist on tuuleveskitega võitlemisega. Tuleb üks SIA ja tõmbab meid suurejooneliselt lohku, sest me oleme harjunud, et riik meid kaitseb.

Piirates n-ö normaalsete ettevõtjate tegutsemisvabadust kaheldava väärtusega piirangutega, me esiteks uinutame tehinguosalisi, kes arvavad, et mingi müstiline riigi käsi meid kaitseb ohvri staatusesse langemise eest. Võlausaldaja ei ole siiski ohver, võlausaldaja on see, kes kasumi teenimise nimel võtab riski. Suure kasumi teenimiseks võtab suure riski ja väikse kasumi teenimiseks küsib ettemaksu ja ähvardab õrna hingega tehingupartnerit sellega solvata. Aga see ongi äri.

Kui soovida pettuste vastu võidelda, tulekski keskenduda pettuste vastu võitlemisele. Võlausaldaja staatus oleks nagu midagi müstiliselt ettemääratut ja paratamatut ja riik peaks kaitsma, et ma selleks ei satuks. Igaüks saab küsida ettemaksu ja teha oma asjakohase ning oludele vastava tehingupartneri taustakontrolli, et mitte langeda pettuse ohvriks. Seadusandja peaks selgelt enda jaoks välja mõtlema, millised teod on lubatud ja mis peaks olema karistatavad ning selle seadusega nii kehtestama ja koolitama ametnikke, kes seda seadust ellu viima asuvad. Kaitske tarbijat, kes on nõrgem. Lubage äridel võtta riske ja teenida kasumit ja suhtuda skeptiliselt kõikvõimsasse riiki, kes seaduse jõul loob silmapaistvat ärikultuuri. Tehke suuri asju! Lubage olla vaba ja ise otsustada ja vastutada!