Saneerimisseaduse eesmärgiks on võimaldada ettevõtjal, keda on tabanud või tabamas majanduslikud raskused, saada saneerimismenetluse rakendamise läbi enda käsutusse abinõude pakett majanduslike raksuste ületamiseks ja seeläbi oma ettevõtte terviklikkuse ja toimimise säilitamiseks. Seejuures annab saneerimisseadus saneeritavale ettevõttele teatud kaitse võlausaldajate nõuete eest — seadus näeb ette teatud tingimustel ettevõtja vara suhtes läbiviidava täitemenetluse ja viivise või ajas suureneva leppetrahvi arvestamise peatumise.

Majanduslike raskuste ületamiseks vajalike abinõude all on silmas peetud muu hulgas ka otseseid ümberkorraldusi ettevõtte tegevuses ning tema majandusliku olukorra kergendamist, mille alla kuuluvad nii maksetähtaegade edasilükkamine, nõuete vähendamine jms meetmed. Siiski on oluline toonitada, et abinõude rakendamine peab kaasa tooma ettevõtte majandusliku olukorra paranemise ja kasumlikkuse taastumise. Saneerimismenetlust ei saa läbi viia siis, kui ettevõtte majandusliku olukorra parandamine ja kasumlikkuse taastamine ei ole võimalik. Samuti tuleb arvestada, et eduka saneerimismenetluse eelduseks on saneerimisavalduse õigeaegne esitamine ning võlgniku enese aktiivne roll.

• Saneerimismenetluse algatab kohus ettevõtja avalduse alusel, kes soovib endale kuuluva ettevõtte saneerida.
• Ettevõtet juhtima ja ettevõtte varasid käsutama jääb ettevõtja.
• Menetluse algatamisel määrab kohus saneerimisnõustaja, kelle põhiülesandeks on saneeritava ettevõtte nõustamine ja selle tegevuse kontrollimine.
• Saneerimisnõustaja koostöös ettevõtjaga koostavad kohtu määratud tähtajaks saneerimiskava, milles nähakse ette, milliseid abinõusid tuleb tarvitusele võtta makseraskuste ületamiseks ja kui pika tähtaja jooksul ning millises ulatuses rahuldatakse võlausaldajate nõuded.
• Võlausaldajatel on õigus otsustada saneerimiskava vastuvõtmine selle üle hääletades.
• Võlausaldajate poolt vastu võetud saneerimiskava kinnitab kohus. Ainult erandjuhtudel saab kohus kinnitada saneerimiskava, millele ei ole võlausaldajate seaduses sätestatud ulatuses nõutud toetust.
• Saneerimiskava kinnitamise järel hakatakse kava täitma.
• Täitmist kontrollib saneerimisnõustaja.
• Saneerimismenetlus lõpeb, kui kava on nõuetekohaselt täidetud

Saneerimisavaldusi ette valmistada ning kohtus menetleda on edukalt võimalik ka hetkesidevahendeid kasutades. Ettevõtjal on võimalik saneerimisavalduse esitamiseks vajalikud materjali kokku panna nö „kodukontori tingimustes“. Kohtul on võimalik oma rolli saneerimismenetluses täita kirjalikus menetluses.

Tegelikkuses oli juba enne koroonaviiruse levikut tekkinud praktika, mille kohaselt lahendasid kohtud nii saneerimismenetluse algatamise kui ka näiteks saneerimiskava kinnitamise küsimused kirjalikus menetluses. Seega on saneerimismenetlus kohane ning käesolevas olukorras ka edukalt rakendatav vahend ettevõtjale oma ettevõtte päästmiseks.

Meie hinnangul on saneerimismenetluste asjatundlik ja õigeaegne rakendamine koroonaviirusest tingitud negatiivsete majanduslike tagajärgede ületamisel olulise tähendusega, aidates loodetavasti säilitada nii Eesti ettevõtteid kui ka töökohti. Ühtlasi peaks saneerimismenetlus võrreldes pankrotimenetlusega kasulikum ka võlausaldajatele, kuna saneerimise üheks tingimuseks on, et selle kaudu peaksid võlausaldajate nõuded saama rahuldatud suuremas ulatuses kui pankrotimenetluses.

Erinev on olukord siis, kui ettevõtte makseraskused on sedavõrd suured, et nad ei ole oma iseloomult enam ajutised ning neid ületada ei ole enam võimalik. Sellisel juhul näeb seadus ette  pankrotimenetluse läbiviimise.

Saneerimine või pankrot; riigipoolne abi

Erinevalt saneerimismenetlusest on pankrotimenetlus likvideeriva iseloomuga, mis praktikas tähendab seda, et pärast võlausaldaja nõuete rahuldamist pankrotistunud ettevõte likvideeritakse ja see lakkab olemast. Võib nõustuda seisukohaga, et ettevõtete pankrotistumine on majanduses loomulik ja tavapärane. Aga selline seisukoht ei pruugi olla kohane olukorras, kus ettevõtete pankrotistumine on massiline ning seda tingivad globaalse mõjuga tegurid, mis on rakendunud ootamatult ning väga intensiivselt ja mille vastu ettevõtjad on sisuliselt võimetud. Seejuures ei saa välistada, et koroonaviirusest tingitud negatiivsete mõjurite lõppemisel, on ettevõtted võimelised taastuma ja jätkama. Ulatuslik pankrotilaine ei ole majanduskeskkonna tervise ning töökohtade säilitamise vaates soovitav.

Koroonaviiruse leviku tingimustes on põhjendatud küsida, milliseid meetmeid veel, lisaks majanduse turgutamise paketile, on põhjendatud tarvitusele võtta, et ettevõtete ulatuslikku pankrotistumist vältida. Üks võimalus ongi rakendada saneerimismenetlust. See eeldab aga ettevõtja enda initsiatiivi ning ei pruugi erinevatel põhjustel olla igas olukorras võimalik.

Euroopa maksejõuetuseksperte koondav mittetulunduslik organisatsioon Conference on European Restructuring and Insolvency Law (CERIL) on 20.03.2020 teinud mitmeid soovitusi Euroopa  riikidele, mida võiks nende hinnangul käesolevas kriisis rakendada. Näiteks soovitab CERIL peatada teatud tingimustel ettevõtte juhtorgani liikme kohustuse esitada pankrotiavaldus.

• Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 36 kohaselt, kui on ilmne, et juriidiline isik on püsivalt maksejõuetu, peavad juhatuse liikmed esitama pankrotiavalduse.
• Äriseadustiku kohaselt tuleb see kohustus täita hiljemalt 20 päeva möödumisel maksejõuetuse ilmnemisest.
• Oleme seisukohal, et tuleks kaaluda viidatud 20 päeva pikkuse tähtaja tingimuslikku pikendamist eesmärgiga selgitada välja, kas siiski on võimalik maksejõuetu ettevõtte saneerimine või mitte.

Selleks tuleks võimaldada ka püsivalt maksejõuetute ettevõtet saneerimist tingimusel, et ettevõttel on realistlik lootus püsiv maksejõuetuses saneerimise abil ületada. See saaks võimalik olla välisele abile ja rahastusele toetudes. Ennekõike peame siin silmas riigi poolset abi. Riik on ettevõtete olukorra leevendamiseks planeerinud majanduslike meetmete abipaketti suurusjärgus 2 miljardit eurot ning viidanud veel täiendavate vahendite kättesaadavaks tegemisele tulevikus. Kui riik on valmis praegu ettevõtteid toetama, siis üks toetamise vorm peaks olema see, et riik ei pane lihtsalt ettevõtlusesse raha juurde, vaid ta teeb seda eesmärgistatult ning konkreetseid kriteeriume järgides selleks, et ettevõtted suudaksid ületada maksejõuetuse ja väljuda olukorrast saneerimise kaudu.