„Osalt võib vastuolu seletada sellega, et majanduskasvu aeglustumine polnud laiapõhjaline, vaid sellesse andsid märkimisväärse panuse teatud tegevusalad, mille osakaal hõives pole kuigi suur,“ ütles Eesti Panga ökonomist Orsolya Soosaar pressiteate vahendusel.
Tööjõu-uuringu järgi kasvas hõive 2015. aasta teisel poolel samas tempos kui aasta alguses ehk 2,8%, kuid selle taga oli erakordselt suur hõive kolmandas kvartalis. Hõivehinnangut võis mõningal määral suurendada töötajate registri hilinenud mõju, märkis Soosaar. Ettevõtete andmetel põhinevad hinnangud näitasid, et 2014. aastaga võrreldes hõive kasv aeglustus, kuid hõive kahanemist näitas vaid üks uuring.
Tänu hõive suurenemisele kahanes 2015. aasta kokkuvõttes tööpuudus 6,2%-ni. Töötukassa andmed registreeritud töötuse kohta näitasidki töötuse puhul mõnevõrra pessimistlikumat pilti kui tööjõu-uuringu hinnang. Aasta teisest neljanda kvartalini registreeritud töötute arv kvartali võrdluses kasvas ning suurenes ka töösuhte lõpu tõttu arvele võetud, sh koondatud inimeste arv. Koondamise tõttu sisestati registrisse küll rohkem inimesi kui 2014. aastal, kuid siiski märksa vähem kui 2013. aastal.
Tööealiste arv 2015. aastal vähenes, kuid samal ajal kasvas tööjõus osalemine ning kokkuvõttes tööjõu hulk majanduses suurenes. „Inimesi motiveerib tööturul osalema toetuste ja pensionidega võrreldes kiiremini tõusnud palgatase. Madal tööpuuduse määr tähendab ühtlasi, et tõenäosus tööd leida on suurem, mis omakorda motiveerib inimesi tööjõus osalema. Ilma tööjõus osalemise kasvuta oleks tööpuudus olnud veelgi väiksem ning palgasurve seni nähtust suurem,“ ütles Soosaar.
Tööjõukulude kasv oli 2015. aasta teisel poolel kiire. Palgad kasvasid tempokamalt avalikus sektoris, sealhulgas hariduses ja tervishoius, kuid Eesti eraettevõtetes oli palgatõus mõõdukam. Peamine palgasurveallikas oli vaba tööjõu vähesus, mida näitasid madal tööpuuduse määr ja hõivatute suur osakaal tööealiste seas, aga ka palgakokkulepped avalikus sektoris.
Palgaväljamakse andmed näitasid, et palgakasv oli endiselt kiirem madalamapalgaliste seas, seda peamiselt tänu miinimumpalga tõusule. Eelmise aasta lõpus palgakasv aeglustus veidi, kuid tööjõukulude eri näitajaid kõrvutades ei saa veel kindlalt väita, et palgakasv on hakanud nõrga majanduskonjunktuuriga kohanema, lisas Soosaar.
2015. aasta teisel poolel tööjõu tootlikkus kahanes ja tööjõu ühikukulu aastakasv püsis ligikaudu sama kiire kui aasta esimesel poolel, 5,6%. Vastupidiselt prognoosidele tuleb nentida, et tööjõukulud pole seni eriti kohanenud.
Tööandjate kindlustunde uuringu tulemused näitasid, et 2015. aasta lõpus ja 2016. aasta alguses pigem suurenes nende ettevõtete osakaal, kes ootavad hõive kasvu. Samuti suurenes selliste ettevõtete osakaal, kes pidasid tööjõupuudust tootmist takistavaks teguriks. „See viitab, et tööjõupuudus ja sellest tulenevalt ka surve palkadele jäävad lähitulevikus püsima. Pikemas plaanis tähendab tööjõu ühikukulu kasv, et ettevõtete kasumimarginaal väheneb, ja see omakorda teeb ettevõtted haavatavamaks edaspidiste negatiivsete šokkide korral,“ märkis Soosaar.
