Kallis tööjõud mõjutab ettevõtete investeerimisotsuseid
Nii nagu iga tootmiseks imporditud kaup või teenus, on ka tööjõud tootmissisend, kusjuures tööjõukulu on ettevõtetes suure osakaaluga. Eestis moodustab see ligikaudu 13 protsenti ettevõtete kogukuludest ning on tublisti üle poole nende lisandväärtusest. Kiire palgakasv on ettevõtete tööjõukulu oluliselt suurendanud. Viie aastaga on Eesti keskmine palk tõusnud kokku 39%, ettevõtete tööjõukulu isegi 47%. Kiiret palgakasvu on võimaldanud küll viimaste aastate tugev nõudlus, kuid veelgi olulisema mõjuga on olnud tööjõupuudus. Tööstuses ja ehituses on tööjõupuuduse tipp küll juba möödas, kuid teenuste sektoris (mis üldiselt vajabki rohkem töötajaid) ei ole see probleem veel leevenenud.Arusaadavalt meeldib kiire palgakasv palgasaajatele – see suurendab ostujõudu ja sisemajanduse nõudlust. Samas, mida kallim on tööjõud käibe või lisandväärtuse suhtes, seda enam vähendab see ettevõtete kasumlikkust. Ettevõtete viimase jooksva aasta kogukasum on esialgsete arvestuste järgi näiteks madalam 2006-2007. ning ka 2012-2013. aastate omast. Muidugi ei ole selle taga ainult kallis tööjõud. Liiga suur tööjõukulu võib anda majandusšoki korral ettevõtetele tugevama tagasilöögi: käibe languse korral võidakse tööjõukulu – olgu see siis töötajate arvu ja/või palgataset – rohkem vähendada.
Kallis tööjõud sunnib ettevõtteid investeerima rohkem tootlikkust tõstvatesse masinatesse ja seadmetesse ning uutesse tehnoloogilistesse lahendustesse. See omakorda suurendab vajadust kõrgema kvalifikatsiooniga töötajate järele – keda aga Eestis napib. Samas piirab liiga kiiresti kallinev tööjõud ettevõtete investeerimisvõimekust – see võib halvendada nende konkurentsivõimet ja aeglustada majanduskasvu.
Välismaalaste jaoks kehtiv keskmise palga nõue on võrreldav impordile seatud tõkkega
Välistööjõud on toonud leevendust tööjõupuudusele ja sellega seotud pingetele Eesti tööjõuturul. Eelmisel aastal registreeriti ligikaudu 21 700 lühiajalise töötamise eesmärgil ja tähtajalise elamisloaga välismaalast. Siseministeeriumi andmetel oli juuli keskpaigaks lühiajaline Eestis töötamine registreeritud juba ligi 19 000 välismaalasel, kellest 79% on Ukrainast.Välismaalaste seaduse järgi on tööandja teatavasti kohustatud kolmandatest riikidest tulnud lühiajalistele töötajatele maksma vähemalt Eesti keskmise (1310 eurot), tippspetsialistidele aga kahekordse brutokuupalga. Kui Eestis peab näiteks ukrainlasele maksma vähemalt 1310 eurot kuus, siis kodumaal ootab teda 360-eurone kuupalk. Seega, vahe on 3,6-kordne ehk ligikaudu 260%. Me ei tea täpselt, alates millisest palgast muutub välistööjõule Eestis töötamine atraktiivseks –kindlasti on see välisriikide ja tegevusalade lõikes erinev -, kuid vaevalt, et Eestisse tööle tulekuks oleks suurt tungi meie miinimumpalga taseme juures. Ühest küljest on mõistetav, et Eesti keskmise palga nõudega püütakse siia tuua rohkem kvalifitseeritud tööjõudu. Samas võib seda palganõuet teatud piirist alates vaadata ka kui imporditõket välismaalt tulnud töötaja kohta. See on justkui täiendav tasu, mida Eesti ettevõtja peab maksma ühe oma olulise tootmissisendi eest.
Üle poole kolmandatest riikidest tulnud töötajatest töötavad ehituses ja töötlevas tööstuses, kus palgad on Eesti keskmise lähedal (isegi veidi alla selle) ning ligikaudu kolmandik vabadest töökohtadest asub Harjumaal, kus on maakondadest ainukesena Eesti keskmisest kõrgem palk. Ühesugune, Eesti keskmise (või kahekordse keskmise) palga nõue muudab välistööjõuga tegelemise küll lihtsamaks, kuid see suurendab kunstlikult mitmete tegevusalade ja enamike maakondade ettevõtete tööjõukulu ning halvemal juhul vähendab asjatult nende konkurentsivõimet.
