Rikkumisi ei tuvastatud 100 asutuses, 146 asutuses avastati 426 rikkumist ning koostati 137 ettekirjutust. Lisaks jagasid tööinspektorid asutustes 566 suulist soovitust, kuidas töökeskkonda ohutumaks muuta.
Enim rikkumisi olid seotud põrandate ja astmete ebatasasuste (ja nende märgistuste), käsipuude puudumise, konarlike, auklike ja libedate liikumisteede ja neil olevate erinevate takistuste (juhtmed, mööbel jms) ning kehva valgustusega. Nimetatud rikkumisi tuvastati 275. Teisel kohal olid rikkumised, mis on seotud töökeskkonna riskianalüüsi puudumise või libisemise-komistamise ohuteguri hindamata jätmisega. Võib järeldada, et mõned asutuste juhid ei pea töökeskkonna riskianalüüsi oluliseks ega tegele võimalike riskitegurite ennetamisega oma töökohal.
„Iga konkreetse tuvastatud puuduse kaalukust mõjutab ka inimeste arv, kes ühe või teise riigiasutuse teenust kasutavad. Seega on iga puudus kordades suurem, kuna see ei mõjuta ainult konkreetse asutuse töötajaid, vaid meid kõiki, kes seda asutust külastavad. Näiteks 52 kontrollitud lasteaias tuvastati 82 puudust, mis on keskmiselt ainult 1,54 rikkumist, ent kui mõelda kõikidele lapsevanematele, kes sinna hommikuti oma lapsi viivad, on nende rikkumiste arv kordades liiga suur,“ selgitas Tööinspektsiooni peadirektori asetäitja töökeskkonna järelevalve ja arengu alal Apo Oja.
Töökeskkonnas liikumine võib näida suhteliselt turvaline, kuid registreeritud tööõnnetuste analüüs näitab hoopis vastupidist. Ligi neljandik tööõnnetusi põhjustavad libisemine või komistamine ning iga kolmanda taolise tööõnnetuse tagajärjeks on raske tervisekahjustus. „Paljudel juhtudel põhjustavad selliseid tööõnnetusi rikkumised, mida on lihtne kõrvaldada. Kuid tõenäoliselt ei pöörata töökeskkonnas sellele tähelepanu, kuna ollakse olukorraga harjunud ning puudustele hakatakse tähelepanu pöörama alles tagantjärele, st pärast tööõnnetust,“ märkis Oja.
