Ettevõtte töötajate liikumine kas lühemaks või pikemaks ajaks Eestist mõnda välisriiki või vastupidi, välismaalaste Eestisse tööle tulek ei ole enam ammu haruldane. Kiirelt arenevad Eesti iduettevõtted ei looda juba ammu pelgalt kohalikule tööjõule, vaid värbavad töötajaid kogu maailmast. Sama trendi on näha ka muudes sektorites, näiteks ehituses. Ühtlasi liiguvad Eestist pärit töötajad üha sagedamini välismaale – kas siis kogemuste hankimiseks või enda oskusteabe paremaks rakendamiseks. Harvad ei ole ka olukorrad, kus Eesti ettevõtete heaks töötavad inimesed viibivadki alaliselt välismaal ning käivad Eestis üksnes olulisematel koosolekutel, kui sedagi.
Erinevad osapooled – erinevad huvid
Töötajate ühest riigist teise siirdumise korral on tavaliselt vähemalt neli asjast huvitatud osapoolt:- töötaja,
- tööandja,
- töötaja koduriik,
- töötaja sihtriik.
Riikide huvid piirduvad enamasti sisserände kontrolli, tööõiguse ja maksustamisega. Euroopa Liidus kehtib tööjõu vaba liikumine, aga mujal maailmas see nii ei ole ning enamasti on välismaalasel konkreetses riigis viibimiseks ja töötamiseks vaja erinevaid lube. Ka Eestis on kolmandatest riikidest pärit tööjõu palkamine küllaltki keeruline protsess ning töötamist lubava elamisloa saamiseks tuleb üldjuhul täita üsna rangeid nõudmisi.
Täismahus artiklit saate lugeda Raamatupidamisuudiste värskest numbrist (nr 5, 2019). Kui te ei ole veel jõudnud tellida ajakirja Raamatupidamisuudised, saate seda teha siit.
