2013. aastal jäi Eesti kodanikuühiskonna arengus silma vabakonna suutlikkus algatada ja eest vedada kogu ühiskonda kõnetavaid avalikke arutelusid nagu Rahvakogu või esmakordselt toimunud Arvamusfestival, mis pikemas perspektiivis muudavad ja on juba muutnudki kodaniku- ja valitsemiskultuuri. Teisalt on elujõulisuse paranemist takistanud seadusandja suutmatus tegeleda probleemidega, mille lahendamisega saaks vabaühenduste mõju ühiskonnas suurendada. Näiteks ei leidnud 2013. aastal lahendust ebaselge maksusoodustuste kord avalikes huvides tegutsevatele vabaühendustele, samuti sotsiaalse ettevõtlusega seonduv, märkis Vabaühenduste Liit EMSL.
Eesti tugevaimate külgedena nähakse vabakonna tegevust soodustavat taristut ja õiguslikku keskkonda, mis ei sea kodanikualgatusele ülemääraseid piiranguid. Nõrgimaks hinnatakse organisatsioonide majanduslikku elujõulisust, mis on kogu indeksi nõrgima näitajana püsinud samal tasemel juba viis aastat.
Eesti vabaühendused on küll leidlikumad omatulu teenimisel ja vabatahtlike kaasamisel, kuid jätkuvalt kirjeldab raport märgatavat lõhe võimekate ja oma tegevuses mõju omavate ning suuresti projektirahadest ja entusiastlikust juhist sõltuvate organisatsioonide tegutsemisvõimes.
Uuringus vaadeldakse iga-aastases võrdluses 29 piirkonna riiki, kus tegutsevate vabaühenduste arv ulatub Türkmenistanis registreeritud 106 organisatsioonist Poola 100 000-ni. 2013. aasta kohta toob raport välja kodanikuaktiivsuse tõusu kogu piirkonnas ning nõudluse suurema läbipaistvuse järele valitsemises. Valitsuste reaktsioonid sellele on olnud aga riigiti erinevad: mõnes leiti kiiresti võimalused kodanikuosaluse piiramiseks, teistes jällegi kasutati osalussoovi nutikalt, kaasates vabakonda läbimõeldumalt ja institutsionaliseeritumalt otsustamisse.
Eesti järel teisele kohale paigutab indeks regioonis Poola, järgnevad mõningase vahega Tšehhi, Läti, Leedu ja Slovakkia. Nõrgimaks hinnatakse vabaühenduste elujõulisust Türkmenistanis, Usbekistanis ja Valgevenes.
Eesti raporti koostamist koordineerib EMSL.
