Vastab Mari-Liis Ivask, Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant: Tööandja peab esmalt analüüsima ja hindama töökeskkonnaga seotud ohutegureid ehk läbi tuleb viia töökeskkonna riskianalüüs. Seejärel tuleb mõelda, kas töökeskkonnas on konkreetse töötaja erivajadusest või eripärast tulenevalt täiendavaid ohtusid.
Vaegkuulja puhul tuleb arvestada sellega, et ta ei kuule kas osaliselt või täielikult töökeskkonnas esinevaid helisid. Seega ta ei pruugi kuulda tootmises liikuvaid tõstukeid, ohumärguandeid ja hädasignaale. Töötajale tuleks leida selline töökoht, kus ta saaks tööd teha ja liikuda rahulikult nii, et ei oleks ohtu tõstukitega või muu taolisega kokku põrgata. Samuti tuleb läbi mõelda, kuidas saab vaegkuulja infot ohumärguannete, näiteks tuletõrje alarmi kohta. Heaks alternatiiviks on näiteks hoiatustuled, mis annavad ohust visuaalselt märku.
Kindlasti tuleb töötajat enne tööle asumist tööohutuse ja töötervishoiu alal põhjalikult juhendada ja välja õpetada. Vajadusel tuleb juhendada ka teisi töötajaid, kui nende jaoks tööprotsesside või ohutuse kohapealt midagi muutub. Kui näiteks teised töötajad peavad vaegkuuljale hädaolukorrast märku andma ja evakueerida aitama, siis tuleb sellest teisi töötajaid teavitada.
Oluliseks küsimuseks on ka suhtlemine – kuidas saab töötaja suhelda nii tööandjaga kui ka kaastöötajatega (kas vaegkuulja loeb huultelt, kas ettevõtte sees on olemas viipetõlk, kas vajadus on ettevõttevälise viipetõlgi järele). Kindlasti tasub tööandjal töötajalt endalt küsida, millised on murekohad ning millist abi töötaja vajab. Näiteks võivad kuulmisaparaadi kandjatel võimenduda teatud töökeskkonnas esinevad helid, mis võivad tekitada ebamugavustunnet ja üleliigset stressi.
