Sõidupäevik on paratamatult seotud usalduse küsimusega. Seejuures mitte konkreetse indiviidi usaldamisega, vaid süsteemi tegelikkusest kõrvalekaldumise hälbe suuruse hindamise aspektist. Kui suur saab olla kahju, kui mingi osa indiviididest vassib, võrreldes sellega, kui vassiks suurem osa? Kumb osa on hetkel ülekaalukam, see määrab. On selge, et kui kohustused on mõistlikud, on vassijaid vähem, kui aga ebaõiglased, siis rohkem.
Kellele kergem, kellele raskem
Sõiduautode maksustamine on tervikuna mitte niivõrd puhtalt maksuküsimus, kuivõrd usalduse küsimus. Seda nii isiklike kui tööandjate sõiduautode aspektist. Viimase kobarseadusega tehtud muudatused puudutasid eriti teravalt sõiduautosid, nende üle arvepidamist sõidupäevikut kasutades ja uute maksustamisalustega sotsiaalse õigluse tagaajamist.
2018. aasta 1. jaanuarist ei toimu teatavasti erasõitude maksustamine mitte läbitud kilomeetreid arvesse võttes, vaid üksnes „riista pikkust“ ehk kilovattide hulka silmas pidades, korrutades seda töötajate arvuga.2 Sisuliselt on see Urmas Sõõrumaad parafraseerides ametnike ja poliitikute poolt „noku näppimisega tegelemine“3, sest madalam maksukoormus andis tummisema tulemuse võrreldes praeguse peenhäälestamisega4.
Avalikkusele presenteeriti seda aspekti Landcruiseri analüüsis5 pahade petturitest länkarite omanike liistule tõmbamisega, sest hoolimata maasturilembusest oli nende keskmine sissetulek maksuameti hinnangul nii madal, et selliste sõiduvahendite kasutamine normaalsetes majandusoludes ei oleks olnud võimalik.
Praktika on aga selline, et statistika määras maksusüsteemi ja edaspidi peavad kõik neid länkariomanikke vihkama lihtsalt sellepärast, et Jõmm suutis idee poliitikutele „maha müüa“.
Seejuures saatis kogu palagani slogan „Sester: bürokraatia ettevõtjate sõiduautode maksustamisel väheneb“.6 Selle slogani all selgitas toonane minister, et kuna sõidupäeviku pidamine on ettevõtjale ajamahukas ning maksuhaldurile raskesti kontrollitav, tegi ministeerium ettepaneku kaotada nii erasõitude tarbeks sõidupäeviku pidamise kohustuse kui ka töötaja võimaluse tööandjale firmaautoga tehtud erasõite hüvitada.7
Aga ometi…
Sisuliselt tunnistati sellega muidugi, et pidev erisoodustusmaksude tõstmine ei toonud enam loodetud sissetulekut, sest usalduse küsimus oli muutunud usaldamatuse küsimuseks — eeldati, et makse maksid vähesed ja ülekaalukam osa indiviididest vassib. Aga selmet jõuda tagasi õiglase maksustamiseni, hakati (jälle) Sõõrumaad parafraseerides „nokut näppima“ ja mingil mis iganes viisil sundima makse maksma.
Et ideel oleks kandepinda, tuli sõidupäevikuid raskesti kontrollitavaks lugeda, kui küsimus puudutab isiklikes huvides läbitud kilomeetreid. Samal ajal on sõidupäevik usaldusväärne ja kergesti kontrollitav siis, kui tuleb tõendada, et tehakse üksnes töösõite. Ehk siis — usaldusväärsus on olemas üksnes siis, kui üldse erasõite ei tehta, kuid niipea, kui kas või üks sõit tehakse, on tõend ebausaldusväärne. Samas jällegi on usaldusväärsus olemas siis, kui töötaja teeb isikliku autoga töösõite ja talle kilomeetrite alusel maksuvaba hüvitist makstakse… Pisut bipolaarne olukord, kas pole?
Arvamusi on veel
Pisut varem, 2015. aastal analüüsis õiguskantsler sõidupäevikute küsimust pisut teise nurga alt.8 Nimelt pidas üks avaldaja põhiseadusevastaseks olukorda, kus töösõite tehakse mootorrattaga, kuid töötajal ei ole õigust nõuda sõidupäeviku alusel kilomeetritasu hüvitamist, vaid tööandja saab maksuvabalt hüvitada üksnes kuludokumendi alusel kantud kulud.
Sõiduauto puhul (seejuures vaid siis, kui tegemist on töötajaga, ametnikuga või juriidilise isiku juhtimis- ja kontrollorgani liikmega, muudel juhtudel piirang ei rakendu) on aga vastupidi: kuludokumendi alusel kulu hüvitamine on välistatud ja rakendub vaid sõidupäeviku alusel kulude hüvitamine (v.a lähetuses, kus lubatakse valida aluseks kas päevik või kuludokument).
Õiguskantsleri arutluskäik on sõidupäevikute osas põnev: Kulude hüvitamist kindlaksmääratud piirmäärades võib pidada üheaegselt nii soodustavaks kui ka koormavaks erandiks võrreldes kulude hüvitamise üldpõhimõttega, mida kasutatakse mootorrattaga tehtud töösõitude hüvitamise puhul. Soodsaks tuleb sellist korda lugeda selle pärast, et tööandjal on õigus maksta töötajale välja hüvitis maksuvabalt ilma tegelikke kulusid kontrollimata ja kuludokumente nõudmata. Koormav on aga summaline piirang selle pärast, et isegi kuludokumentide olemasolu korral ei lubata maksuvabalt õigusaktides sätestatust suuremat hüvitist maksta. Hoolimata selle süsteemi eelistest ja puudujääkidest, on see kasutusel, sest võimaldab vältida ülemääraseid administreerimiskulusid hüvitise suuruse väljaarvutamisel. Tulenevalt proportsionaalsuse põhimõttest võib maksuvaba hüvitise suuruse määramisel lubada väikesi kõikumisi ja kõrvalekaldeid tegelikult kantud kulude suurusest, kui sellega seoses saavutatavad muud eelised (kulude kokkuhoid, asjaajamise lihtsustamine jne) kaaluvad üles võimaliku väiksema maksulaekumise või ebavõrdse maksustamise.
Ja õiguskantsler jätkab järgmiselt: Arvestades, (1) kui levinud on Eestis töötaja isikliku sõiduauto kasutamine tööülesannete täitmiseks, (2) kui ressursimahukas oleks tööandjate jaoks sellega seotud kulutuste kompenseerimine kulude hüvitamise üldpõhimõtte alusel ning (3) kui raske oleks maksuhalduril kontrollida maksuvabastuse võimaldamise põhjendatust, on põhiseaduslikult õigustatav see, et töötaja isikliku sõiduautoga tehtud töösõidud kompenseeritakse — erinevalt teiste transpordivahenditega tehtud töösõitudest — erikorra alusel.
Seega, õiguskantsler näeb sedasama sõidupäevikut usaldusväärse, ressurssi säästva ja maksuhalduri tööd lihtsustava vahendina.
Meenutagem veel, et õiguskantsler on tööandja sõiduautode maksustamist puudutavalt varem veel märkinud: Kui on oht, et tervikmäära rakendamine tooks paljudele maksumaksjatele kaasa üldkorraga võrreldes oluliselt suurema maksukohustuse, siis tuleb anda maksumaksjale võimalus kasutada alternatiivseid maksustamisviise. Sellisel juhul toimiks tervikmäär mingil määral mugavusmaksuna — kui maksumaksja ei pea näiteks vajalikuks pidada sõidupäevikut, siis maksab ta mõnevõrra suurema maksusumma. Kuna lihtsustusnormi eesmärk on tagada proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine maksuõiguses, siis ei tohi tervikmäärades maksustamine mingil juhul olla vastuolus taotletava eesmärgiga, kõnealusel juhul administreerimise lihtsusega.9
Tunnustatud arvestus
Me kipume kergekäeliselt tihti Soomet näiteks tooma ja eeskujuks võtma, kui küsimus puudutab pealekaebamisühiskonda (seoses tulude avalikustamisega), kuid võtkem sel korral näitena hoopis meeldivam maksustamise tahk — sõiduautode maksustamine erisoodustusena.
Soome maksuameti kodulehelt leiab huviline mõningase vaevaga üles erisoodustuste maksustamist puudutava juhendi.10 Juhend käsitleb erinevaid enamlevinud erisoodustusi, sh ka meid huvitavat tööandja sõidukite erahuvides kasutamise maksustamist puudutavat.
Lihtsustades seda kokku võttes maksustatakse nii sõiduautod kui ka väikebussid lähtuvalt nende esmasest registreerimisaastast kolmeks grupiks jaotatuna. Iga grupi siseselt on kaks hinda — piiratud ja piiramata hüve. Kui esimesel juhul hüvitab töötaja vähemasti kütusekulu, siis on erisoodustuse hind väiksem, teisel juhul seega suurem.
Esiteks 2015–2017. aastal registreeritud sõidukid — igakuine erisoodustuse hind on 1,4% sõiduki maksumusest, millele liidetakse 255 € või alternatiivsena 17 senti kilomeetri kohta. Kui tegemist on piiratud erisoodustusega, siis on teine komponent 105 € või 7 senti kilomeetri kohta.
Aastatel 2012–2014 registreeritud sõidukite puhul on igakuine väärtus 1,2% sõiduki maksumusest, millele liidetakse 270 € või 18 senti kilomeetri kohta. Piiratud erisoodustuse puhul on teine komponent 120 € või 8 senti kilomeetri kohta.
Enne 2012 registreeritud sõidukite puhul on igakuine väärtus 0,9% sõiduki maksumusest, millele liidetakse 285 € või 19 senti kilomeetri kohta. Piiratud erisoodustuse puhul on teine komponent 135 € või 9 senti kilomeetri kohta.
Seejuures korrigeeritakse maksumust 3400 € võrra vähemaks, sest lähtutakse mitte tegelikust tehingust, vaid soovituslikust jaemüügi hinnast ostmise ajal.
Kord on muidugi veel keerulisem, kuid oluline on siinjuures siiski tähele panna, et vastavas riigis valitsevat hinda ja maksupoliitikat arvestades püütakse leida hüve võimalikult turuhinnale lähedane väärtus. Soomlased usaldavad mingil põhjusel seejuures ka sõidupäevikuid.
Kusjuures eraldi on reguleeritud see, mis saab siis, kui tööülesannetest tulenevalt kasutab töötaja samal kuul erinevaid sõidukeid ka isiklikeks sõitudeks. Kui meie reeglistik korrutab selle edaspidi iga sõiduki kilovattide arvuga, siis näiteks Soomes peetakse mõistlikuks lähtuda enim kasutatud sõiduki maksumusest, millele lisatakse vastavalt siis kilomeetri tariif või kindel väärtus.
Ja vastupidine juhtum on samuti kenasti üksipulgi lahti kirjutatud, st isikliku sõiduvahendi töösõitudeks kasutamise hüvitamine11: sõiduauto 41 senti kilomeeter, hinda tõstetakse — kui veetakse järelkäru (+ 7 s/km), kui veetakse karavani (+11 s/km); kui veetakse koera (3 s/km); kui sõidetakse metsas või muuks liikluseks suletud ehitusplatsidel (9 s/km vastavalt raskemates oludes läbitud vahemaale) jne.
Kui aga kasutatakse kuni 50-hobujõulist mootorpaati, siis on kilomeetri hind 73 senti, jõulisema paadi puhul 106 s/km. Mootorkelgu puhul on kilomeetri hind 101 senti ning ATV puhul 95 senti, motika puhul 32 ja rolleri puhul 17 senti. Muud transpordivahendid paigutatakse hinnakirja 10 s/km.
Seejuures juhul, kui töötajal on kaasreisijaid, tõstetakse hüvitist 3 sendi võrra kilomeetri kohta, arvestades reisijate arvu.
Milles siis asi?
Mõistagi on hinnad riigiti erinevad, sest sõiduki ostmisel ja registreerimisel kokku makstavad summad on juba väga erinevad (ega ilmaasjata Eesti töötajate autosid Soome liiklusregistrisse ei sunnitaks)12, kuid on näha, et ei püüta „lambist“ kilovatte „imeda“ ja selle järgi maksustada, vaid leida tegelik hüve väärtus. Tunnustatakse ka sõitude üle arvestuse pidamist, usaldatakse.
Ja mis riiki puutub, siis igas riigis on omad ühiskondlikud hinnangud — kui ikka tööandja tunneb, et teda iga külje pealt mingi poliitilise jama kinnimaksmiseks pitsitatakse, siis ei maksa ta enam seda maksu, olgu või sunni ähvardusel. Pigem jäetakse mõne puhul, hambad ristis, erasõidud ära või näidatakse teise puhul kõike töösõitudena.
Õige oleks, kui ühiskond tasapisi areneks ja harjuks täiendavate kohustustega, eeldusel et need on mõistlikul alusel arvutatavad. Kui me aga kõrget kunsti hakkame viljelema, siis võib need kilovatid sama hästi korstnasse kirjutada. Koos päevikuga, kui vaja.
1 Vt Terry Pratchett. Postiteenistus. Tallinn: 2009, lk 11.
2 Vt Martin Huberg. Sõiduautodega seotud maksumuudatused. – MaksuMaksja, 2017, 6/7, lk 16-20.
3 Vt Toivo Tänavsuu. Urmas Sõõrumaa: „Tegelen suurte asjade, mitte nokunäppimistega“. – Eesti Ekspress, 20.09.2017.
4 Vt Lasse Lehis. Väike ekskursioon ajalukku: sõiduauto erisoodustusmaksud läbi aegade. – MaksuMaksja, 2015, 3, lk 23-25.
5 Kriitika: Martin Huberg. Jõmmile kilovatiga vastu lõugu. – MaksuMaksja, 2016, 8, lk 19-22; Landcruiseri analüüs: Risto Kaarna. Firmaautode erakasutuse maksustamisest. – Samas, lk 12-17.
6 Rahandusministeeriumi pressiteade, 05.07.2016. Kättesaadav ministeeriumi kodulehelt: www.rahandusministeerium.ee.
7 Samas.
8 Õiguskantsleri 16.10.2015 kiri nr 6-1/151216/1504520 „Mootorrattaga tehtud tööalaste sõitude hüvitamisest“. Kättesaadav Õiguskantsleri Kantselei kodulehelt: www.oiguskantsler.ee.
9 Arupärimine autode erisoodustusmaksu tõstmisega seotud probleemide ja väidetava maksukoormuse tõstmise põhiseadusele vastavuse kohta. IX Riigikogu koosseisu stenogramm 02.12.2002. Kättesaadav Riigikogu kodulehel: www.riigikogu.ee. Vaata sel teemal põhjalikumalt viide 5, kriitika osas.
10 Mõistagi on see olemas ka soome keeles, kuid tõlkimisele kuuluva aja kokkuhoiuks kasutasin ametlikku tõlget inglise keelde: „In-Kind Benefits (Fringe Benefits) 2017“: www.vero.fi/en/detailed-guidance/decisions/47380/in-kind-benefits-fringe-benefits-2017-/.
11 Tax-exempt allowances in 2017 for business travel. Kättesaadav Soome maksuameti kodulehelt: www.vero.fi/en/detailed-guidance/decisions/47405/taxexempt_allowances_in_2017_for_busine/
12 Selle kohta vt Gaily Kuusik. Soome rünnakud Eesti autode vastu said lõpu. – MaksuMaksja, 2009, 4, lk 36.
Martin Huberg, EML juhatuse liige
