Esmaspäev, 15 Mai 2017 16:33

Annaku määratlus ja annaku omandamine pärimismenetluses

Hinda seda artiklit
(0 hinnangut)
Teet Lehiste, advokaat
Teet Lehiste, advokaat Advokaadibüroo Heta

Pärimismenetluse käigus võib pärija puutuda kokku väljenditega nagu annak, annakutäitja, annakusaaja, annakusaaja tunnistus, varaline hüve. Taolisi väljendeid võib pärija kuulda notari sõnakasutuses, kui minnakse notari juurde pärimismenetlust alustama. Notari juures olles võib pärijale tulla sõna annak üllatusena ning muuta pärija ootusi pärandvara koosseisu ja väärtuse osas.

Annakust saame rääkida olukorras, kus pärandaja on teinud testamendis või pärimislepingus vastavasisulise korralduse. Juhul kui pärandaja testament on notari juures hoiul ning pärand on avanenud võibki juhtuda, et pärijad saavad annakust teada alles notari juures pärimismenetlust alustades. Sisulises mõttes on annak varaline hüve, millise pärandaja oma tahte kohaselt jätab, kas mõnele konkreetsele pärijale või hoopis kolmandale isikule. Seega ei ole välistatud, et jahimehest pärandaja otsustab jätta oma hästi teeninud relva(d) oma heale jahikaaslasest sõbrale, kes oskab annakuna saadud relva(sid) hinnata, mitte ei päranda relva(sid) oma pärijatele. Annakul on kinkelepingu tunnusjooni (varalise hüve tasuta saamine ilma vastusoorituseta), kuid tegelikkuses ei ole annaku näol siiski tegemist võlaõigusseadus (VÕS) § 259 lg 1 kohase kinkelepinguga. Esiteks ei ole annak kahepoolne tehing. Teiseks ei saa kinkija (pärandaja) kingitust ise üle anda kingisaajale. Pärimisseaduse (PärS) kohaselt võib annakuks olla asi, rahasumma, õigus, nõue, kohustusest vabastamine või muu üleantav hüve (PärS § 56 lg 2). Eluliste näidetena on pärandajad annakuna määratlenud kinnisasju, sõidukeid, paate, rahasummasid, kollektsioone, laenulepingust tulenevast kohustusest vabastamist, isiklikku kasutusõigust jne. Loetelu on pikk ja lai ning senikaua kuni pärandaja on varaeseme või õiguse oma viimses tahtes selgelt määratlenud ja konkretiseerinud, on pärandajal võimalik annakuna käsitleda ükskõik millist varaeset oma pärandvarast.

Pärandajal on õigus ja võimalus määrata konkreetne isik annakutäitjaks testamendis või pärimislepingus. Selleks isikuks võib olla nii pärija kui teine annakusaaja. Juhul kui pärandaja ei ole annakutäitjat määranud, loetakse annakutäitjaks pärija. Annakutäitja ülesandeks on nö tagada annakusaajale annaku üleandmine. Ehk teisisõnu, kui pärand avaneb ning pärimismenetlus on alustatud, kohustub annakutäitja pärandvaras oleva varaeseme vastavalt pärandaja tahtele üle andma õigustatud annakusaajale.

Notar väljastab annakusaajale nii nagu ka pärijale vastava tunnistuse. Pärija puhul nimetatakse sellist tunnistust pärimistunnistuseks, annakusaaja korral aga annakusaaja tunnistuseks. Iseenesest tunnistuse väljastamine notari poolt ei tee veel annakusaajat konkreetse annaku (varalise hüve) omanikuks. Selleks, et omanikuks saada, peab annakutäitja andma annaku üle annakusaajale. Juhul kui annaku üleandmist ei toimu, on annakusaajal seadusest tulenev õigus pöörduda kohtu poole annaku üleandmise nõudega annakutäitja vastu (PärS § 56 lg 1 II lause ja § 67).

Kokkuvõtvalt on annak pärimisõiguslik instrument, millise abil saab pärandaja otsustada pärandvarasse kuuluvate konkreetsete varaesemete saatuse üle. Tänu annaku olemasolule seaduses on pärandajal võimalik varaeset anda üle kolmandatele isikutele, kes ei kuulu pärijate ringi. Annakusaajal on õigus nõuda annakutäitjalt annaku(te) üle andmist ning kui annakutäitja sellist nõuet ei täida, on annakusaajal seadusest tulenev õigus pöörduda hagiga kohtu poole ja nõuda pärandaja poolt määratud annakut välja.

Jäta kommentaar

Veendu, et kõik kohustuslik (*) info oleks sisestatud. HTML-i kasutamine pole lubatud.


Rubriigi Õigus viimased uudised

Sellest osast leiate te uudiseid tööturu ja tööõiguse teemal

Liituge meiega sotsiaalvõrgustikes