Perekonnaseadusest tuleneva põhimõtte kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Praktikas on aga alimentide väljamõistmisel peamiselt lähtutud elatisraha miinimumist. Nimelt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. See põhimõte on igapäeva praktikas tähendanud aastaid seda, et minimaalses suuruses elatise nõudmisel ei pea lapsevanem oma nõuet kohtus põhjendama ning sellekohaseid lapse kuludokumente kohtule esitama. Tegemist on summaga, mis peaks seadusandja hinnangul tagama laste huvide rahuldamise minimaalses ulatuses.

Seadusest tulenevalt on erandina võimalus maksta elatist vähem kui miinimummääras. Selline otsustusruum on kohtule antud mõjuva põhjuse esinemisel. Mõjuvate põhjuste loetelu on seaduseandja jätnud lahtiseks. Seaduses on mainitud vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

Kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks. Mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk. See tähendab, et ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud. Samas tuleb arvestada, et kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel lapsega ühetaoline toimetulek.

Riigikohus on mõjuvaks põhjuseks pidanud lapse miinimumist väiksemaid vajadusi, näiteks mastaabisäästu tõttu. Samuti näiteks olukorda, kui lapsevanem katab kulutused muul viisil: vahetu ülalpidamise kaudu lapsega suhtlemisel, tekkivate kulude jooksva katmise teel ja lapsetoetustega. Veel on kohtupraktikas mõjuvaks põhjuseks peetud vanema halba varalist seisundit juhul, kui see on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve.

2017. a tehtud lahendis muutis kohus seniseid põhimõtteid ja laiendas oluliselt võimalusi mõista elatis välja alla seaduses sätestatud miinimummäära. Veelgi enam, võib asuda seisukohale, et riigikohtu juhistest lähtudes võideldakse edaspidi elatise vaidlustes iga euro pärast ning juba lähitulevikus võib kohtulahendeid analüüsides selguda, et miinimummääras elatise väljamõistmine on erand, mitte reegel.  

Eelviidatud 2017. a lahendis tegi riigikohus õiguspoliitilise etteheite hetkel kehtiva miinimumelatise väljamõistmise korra kohta. Kohtu hinnangul taandub paljudel juhtudel vaidlus tõendamisele, kas on mõjuvat põhjust elatise väljamõistmiseks alla miinimummäära. Seetõttu tuleb kohtupraktikas aina laiendada mõjuvate põhjuste ringi, et tagada regulatsiooni proportsionaalne rakendamine.

Riigikohus seda oma lahendis ka tegi, täiendades ja selgitades mõjuvate põhjuste loetelu. Seni on olnud tavapärane olukord, kus lapsevanem maksab miinimummääras elatist ning samas veedavad lapsed ka osa oma aega selle vanema juures teda külastades või pikemalt tema juures aega veetes. Lahendis sedastas riigikohus, et mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamiseks alla miinimummäära võib olla muu hulgas see, et laps elab mingi osa ajast lahuselava vanema juures. Kohus selgitas ka seda, et ajal, mil laps viibib lahuselava vanema juures, saab eeldada, et lahuselav vanem kannab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulud vahetult proportsionaalselt ajaga, mil laps tema juures viibib. Seega ka olukorras, kus laps on näiteks kõik nädalavahetused lahuselava vanema juures, võiks taotleda, et elatise summat vähendatakse 2/7 võrra. Hetkel, mil elatise miinimum on juba 250 eurot kuus, annab see võimaluse vähendada igakuist elatist enam kui 70 euro võrra, mis on suur summa.

Lisaks täiendas riigikohus seisukohta, mis puudutab peretoetuste arvestamist miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmisel. Nimelt ei anna ainuüksi riiklike peretoetuste maksmise fakt iseenesest alust elatist automaatselt alla miinimummäära vähendada. Peretoetused võivad olla mõjuvaks põhjuseks koostoimes muude asjaoludega: näiteks vanemate halb varaline seisund või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad.

Riigikohus täiendas viidatud lahendiga järjekordselt mõjuvate põhjuste loetelu, mil elatist maksma kohustatud lapsevanem saab lapsele elatist maksta vähem, kui seaduses sätestatud miinimummäär ette näeb. Kohtutel on seega rohkem võimalusi vastavasisuliste vaidluste korral lapse kasuks väljamõistetava elatise vähendamiseks. Selle taustal on oluline välja tuua lahendis riigikohtu osutatu, et praeguseks ajaks võib poole miinimumpalgana määratud miinimumelatise maksmine olla miinimumpalga kiire tõusu tõttu muutunud ebaproportsionaalselt suureks ning suurelt osalt vanematelt tuleks jõukohane elatis välja mõista väiksemas ulatuses.

Riigikohtu juhiseid arvestades on lahuselaval vanemal äärmiselt ebamõistlik nõustuda elatise nõude lahendamisega maksekäsu kiirmenetluse raames. Üldjuhul on alati soovitatav esitada vastuväide, võtta endale hea advokaat ja asuda juba tavamenetluses elatise suuruse üle vaidlema. Sama põhimõte kehtib ka teisele poolele – kuigi elatise nõude esitamine on jätkuvalt lihtne, ei saa sama öelda nõude esitamisele järgneva menetluse kohta. Kui lahuselaval vanemal on menetluses esindaja, on menetluses vaja esindajat ka lapsele, et kohtule ei jääks olulised argumendid ning tõendid esitamata.