Kõik loodavad jääda terveks ka sellel sügistalvisel hooajal, sest paljusid sesoonseid haigusi saab vältida. Võimalusi selleks on mitmesuguseid, näiteks tuleb organismile anda aega puhata, süüa vitamiinirikkaid puu- ja köögivilju, end liigutada ning viibida värskes õhus. Ka mõõdukas karastamine aitab organismi tugevnemisele kaasa.
Kui haigustekitajad osutuvad inimese immuunsüsteemist tugevamaks, on haigus käes. Haige ei tohi unustada, et organismile on haigusega võitlemine väga suur koormus – ta peab rakendama kõiki jõuvarusid, et tervist taastada. Haigena töötades suuname osa vajaminevast jõust mujale. Tehtav kahju võib olla sageli kahesuunaline – organismi jõuvarud ammenduvad ja inimene võib jääda veelgi haigemaks ning haige töötaja panus on samuti küsitava väärtusega ja vajab ehk isegi töö ümbertegemist.
Haige töötaja külvab kollektiivis ohtralt haigustekitajaid. Külmetushaigused levivad õhk-piisknakkusena – piisab ühest aevastusest või köhatusest, et õhku paisata kolleegide rünnakuks suur hulk haigustekitajaid. Nii võib olla ohus teise inimese tervis ning tema kaudu võib omakorda nakatuda mõni perekonnaliige, näiteks laps või haige vanem.
Töötajad peaksid tööruumide temperatuuri valikul üksteisega arvestama – üks soovib soojemat õhku, teine tahab, et kütet peaaegu ei olekski. Ka sellises olukorras on soojalembese inimese haigestumine vägagi tõenäoline. On ju võimalik leida kuldne kesktee, et kõik ühes ruumis viibida saaksid. Lahendusena võiks tööandja individuaalsete temperatuurieelistustega arvestada juba siis, kui töötajaid ühte ruumi paigutatakse.
Lõpetuseks peab märkima, et inimesel on lisaks vastutusele enda tervise ees vastutus kaaskodanike tervise ees. Nimelt sätestatakse rahvatervise seaduse paragrahvis 4 elukeskkonna- ja tervisekaitse põhinõuded. Selle lõike 1 kohaselt ei tohi inimene ohustada teise inimese tervist oma otsese tegevuse või elukeskkonna halvendamisega.
Artikkel ilmub kokkuleppel tööinspektsiooni infokirjaga Tööelu.
