Äriideed ja soov neid rakendada tekivad ettevõtlike inimeste peades. Riik ei saa neid ideid kellegi pähe istutada või sundida ettevõtteid realiseerima mõne poliitiku või ametniku ideed. Selliseid aegu on olnud, kuid need sunniviisilised asjad ja ajad on lõppenud kurvalt.
Riik ei saa ka kõiki ettevõtjate probleeme lahendada, sest märkimisväärne osa neist on seotud välismaailmaga, teiste ettevõtetega või ettevõtete endiga. Eesti riik ei saa Soome majandust kasvama panna või nafta hinda mõjutada. Kehvalt juhitud ettevõtet ei saa riik kuidagi paremini toimima panna. Riik ei saa käsutada, millised ettevõtted peavad omavahel koostööd tegema või kus peaks oma kaupu-teenuseid müüma. Kui see ette võetakse, on tulemuseks ebaefektiivsus, raiskamine ja läbikukkumine. Turumajanduses käsuliinid ei tööta, need sobivad sotsialismi, viimane aga – nagu elu näitab – pole just eriti arukas majandamisviis. Kurvastusega olen täheldanud, et järjest enam on hakanud levima arusaamine, et kuskil on keegi tark, kes teab, kuidas asju peab ajama. Vaat et iga probleemi puhul leidub inimene, kes küsib, et miks ei ole seadust tehtud.
Pidagem piiri, inimesed ja ka ettevõtjad on üldjuhul mõistlikud ja mõtlevad olendid! Iga pisiasja ei ole vaja reguleerida, eriti ettevõtluses ja majanduses. Majandus on dünaamiline keskkond, kus asjad ja protsessid on pidevas muutumises, mistõttu on võimatu ette näha kõiki võimalikke olukordi ja probleeme. Usaldagem üksteist ning lõpetame üksikute paharettide pärast kõige reguleerimise, kontrollimise ja valimatult kõikide kahtlustamise pahategudes. See ei tähenda, et ei peaks ausa ärikeskkonna nimel tegutsema, kuid seda tuleb teha mõistlike vahenditega ning vahel aktsepteerida teatud väiksemaid kaotusi.
Tõsi, riigi poolt on võimalik ettevõtete käitumist mõjutada, kuid seda eelkõige kaude kasutades seadusandlust ühtsete reeglite kehtestamiseks ning seejärel reeglite täitmist kontrollides või muul viisil nende täitmist tagades. Kõige otsesemalt saab riik sekkuda majandusse riigile kuuluvate ettevõtete kaudu, aga ka erinevate rahaliste toetusskeemide kaudu (laenud, garantiidid, abirahad jne). Lisaks mõjutab riik ettevõtlust maksude kaudu. Kuid minu arvates peaks riik sekkuma majandusse eelkõige kaudsete võtetega (seadusandlus ja maksud), otsene sekkumine peab olema väga hästi põhjendatud ja toimuma siis, kui muud võtted ei toimi või on selgelt ebaefektiivsed.
Kui pank ei soovi mõnele ettevõttele laenu anda, sest tema hinnangul on äriplaan kehv, siis ei saa riik sundida panka laenu andma. Me võime kõrvalt vaatajana arvata, et panga käitumine ei ole mõistlik (laenuküsija ilmselt arvab seda niikuinii), kuid see ei tähenda, et peaksime valjuhäälselt nõudma riigi sekkumist. Kui me leiame, et tegemist on väga olulise ja kasuliku asjaga ning riigi sekkumine võimaldaks hea ja uudse äriidee riske vähendada, siis võib seda ka kaaluda ja pakkuda nt riigi garantiid. Kuid ikkagi tuleb osata piisava põhjendatusega vastata, miks peaks riik sekkuma ja milline on sellest saadav kasu ühiskonnale. Toetuse andja (olgu siis rahaliselt või muul viisil) otsustab keda ja millistel tingimustel ta toetab.
Ettevõtlust on väga mitmesugust, tihtipeale on huvid ühiskonnas vastandlikud. Riik peab kaaluma asju tervikuna ja pikaaegselt, seega on paratamatu, et aeg-ajalt tuleb teha valikuid, mis mõnedele ei meeldi. Et vältida pettumusi ja süüdistusi kellegi ärihuvide eelistamisest, tuleb valikute tegemise põhjuseid alati selgitada. Minu kogemus ütleb, et selgitamine ja erinevate variantide avamine toob ka nende mõistmise, kes tunnevad, et nemad võivad tehtavast otsusest kaotada.
Mulle meeldiks – ja ilmselt ka suuremale osale, kui mitte kõigile ettevõtjaile, – see, kui riik sekkuks ettevõtlusesse nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik. Samas tuleb arvestada, et minimaalse hädavajalikkuse põhimõte muutub ajas ja ruumis. Selle arvestamine tähendab seda, et diskussioon ei katke valiku tegemise järel. Universaalseid lahendusi on väga vähe ning parim tõestus selle kohta on see, et riikide lahendused ühe ja sama probleemi lahendamiseks on tihtipeale üpris erinevad, pisiasjade tasemel olevatest erinevustest pole mõtete rääkidagi. Ka ajas on valikud erinevad sõltudes ühiskonna võimalustest ja seisukohtade muutusest.
Ühe või teise riigi edukat praktikat ei saa lihtsalt üle võtta, sest kõik lahendused töötavad konkreetses aegruumis. See et asi on nii või naa Soomes või Rootsis või enamuses Euroopa riikides, ei ole argument. Sest tingimused Soomes, Rootsis, mujal Euroopas ja Eestis ei ole kunagi täpselt samasugused.
Kui Eesti kujundab oma ettevõtlust toetavat poliitikat, siis peame lähtuma oma eesmärkidest ja võimalustest. Muidugi oleks tore kui maksud oleksid madalad (vähemalt ettevõtjate arvates), kuid tuleb mõista, et siis saab ka riik vähem raha kulutada haridusele, tervishoiule, sotsiaalteenustele, teede ehitusele, riigikaitsele ja turvalisusele jne. Kas me aktsepteerime seda? Nii mõnegi riigi madalad tööjõumaksud tähendavad seda, et inimesed peavad ise kinni maksma oma sotsiaalhüved ja hariduse ehk nende kulude jagu on palgamaksmiseks minev summa seal suurem. Me peame tõsiselt kaaluma, millised on ühe või teise sammu, sh maksumuudatuse, tagajärjed ja alternatiivid – seda nii tulude kui ka kulude osas. Mõni samm võib olla põhimõtteliselt õige, kuid alati tuleb analüüsida ka seda, kuidas ja kuna seda sammu teha. Halb on see, kui lahenduseks pakutakse võtteid, mille ilmne eesmärk on eelkõige lahenduse erilisusega silma paista. Samas ei tähenda eriline lahendus seda, et tegemist oleks ilmtingimata halva lahendusega – vahel on lahendus parim, kuid erinevatel põhjustel seda teised ei ole veel kasutanud.
On oluline, et otsuste tegemisel aga ka otsuste tegemise nõudmisel arvestataks sellega, et majandus ja ettevõtlus on mitmekesine ja ajas muutuv. On oluline, et keskendutaks kõige olulisemate probleemide lahendamisele. Minu hinnangul on Eesti jaoks neid kaks: ettevõtluse kasvu tagamine ja kohanemine väheneva rahvastikuga.
Eesti vajab praegu kasvu, seega peaksid riiklikud ettevõtlust toetavad meetmed keskenduma sellele, mis teeks ettevõtluse edukamaks. Ettevõtluse kasvuks on vaja investeeringuid, kasvav tööjõu nappus ja kulutaseme tõus teeb investeeringute vajaduse veelgi suuremaks. Seega peaks eelkõige mõtlema teguritele, mis soodustavad investeerimist uutesse tehnoloogiatesse, toodetesse, turgudele jne. Põhimõtteliselt on võimalik väga paljud tegemist vajavad sammud koondada investeeringuid ergutavate ja toetavate võtete alla.
Kui rääkida ettevõtjatega, siis kõik need, kes mõtlevad kasvamisele, eriti väike- ja mikroettevõtjad ning alustajad, kinnitavad, et investeeringute tulumaksuvabastus (ehk siis üksnes jaotatud kasumi maksustamine) on neile kasvuks väga oluline. Nii mõnigi äriidee oleks jäänud üksnes ideeks, kui sellist võimalust ei oleks. Kasumi või omakapitali maksustamine on parim võimalus panna ettevõtjad olukorda, kus nad peavad investeerimise lõpetama. See tähendab aga automaatset ja ajas kasvavat mahajäämust Eesti majandusprotsessides, sest investeeringuid tuleb teha õigel ajal, nendega hiljaks jäämisel ja tegemata jätmisel on negatiivne kumuleeruv efekt.
Samavõrd olulised on muud sammud, mis teevad kasvavatele ja uuenevatele ettevõtetele investeerimise soodsamaks. See tähendab paremat ligipääsu kapitalile, erinevate finantseerimisvõimaluste laiendamist, valikuliselt ka riiklikku rahalist (garantiid, toetusrahad, laenud) aga eelkõige mitterahalist tuge. Viimase puhul on oluline ärikeskkonna arendamine alates infrastruktuurist ning lõpetades aruandlusega seotud nõuete mõistlikuks muutmisega. E-riik peaks suutma tagada selle, et ettevõte esitab aruandluse ühte kohta, kus vajaliku info saavad nii maksu- kui ka statistikaamet. Raamatupidamine peaks kohustuslikus osas olema minimaalne, sest arukas ja tulevikku vaatav ettevõtja on võimeline ise hindama, kas ta vajab investorite, laenuandjate, äripartnerite või enda huvides täpsemat arvestust või mitte.
Ettevõtjate jaoks on alati väga oluline kulude pool, kuid milline kulu täpsemalt, sõltub suuresti ettevõtte tegevusalast ja kulustruktuurist. On loomulik, et eelkõige inimeste tegevusele ja teadmistele toetuvad ettevõtmised jälgivad väga hoolikalt tööjõukulusid, olenevalt valdkonnast on nende jaoks olulised miinimumpalk, maksuvaba miinimum ja tööjõumaksude tase. Sest just need kuluartiklid on kulude poolel kõige suuremad. Energiamahukate tootmiste jaoks on oluline energia, transpordiettevõtete jaoks kütuse, puidutööstuste jaoks puidu hind jne.
Riigi tasemel ei saa mõtelda ja lahendusi teha ühe ettevõtte või sektori kategoorias, alati tuleb mõelda palju laiemalt. Ja kui ühe ettevõtte/sektori jaoks tehakse ebasoodne otsus, siis tuleb alati selgitada, miks ning kes sellest otsusest kasu saab. Ja nii-öelda kaotajatele tuleb samuti tähelepanu pöörata. Samas tuleb ühiskonnas ja nö kaotajatel aktsepteerida, et vahetevahel tuleb teha ka üksiku jaoks soodne või ebasoodne otsus, et ära hoida pikemaajalised kahjud.
On ülimalt oluline, et ettevõtluse ja majanduse käekäigu üle arutledes mõistetaks, et riigil on ettevõtluse mõjutamiseks – seda nii halvas kui ka heas suunas – küll mitmeid võimalusi, kuid kõige olulisem on see, milliseid valikuid tehakse ettevõtjate endi poolt. Eesti jaoks on ülimalt oluline ka globaalne majandusdünaamika. Riigi võimalused ettevõtlust mõjutada on valdavalt kaudsed ja tihtipeale oluliselt väiksema efektiga kui arvatakse. See kehtib muidugi turumajanduses – käsumajanduses on riigil väga edukas võimalus kõik põhja lasta – see kogemus on Eestil juba olemas ja ehk ei hakkaks seda veel kord katsetama.
