Ekspordi muutuse selgitamiseks on vaja mõista väljavedu mõjutavaid tegureid. Nende tegurite väljaselgitamine on aga osutunud erakordselt keeruliseks. Eesti Pank ja teised euroala riikide keskpangad on seda küsimust oma viimase aja uurimustes põhjalikumalt lahanud.
Riigi eksporti modelleeritakse või selgitatakse tavaliselt kahe peamise teguri abil: kaubanduspartnerite nõudlus ekspordi järele ning riigi hinna- või kulupõhine konkurentsivõime. Sellist lähenemist kasutatakse ka Eesti Panga ekspordiprognooside koostamisel.
Välisnõudlust arvutatakse harilikult riigi kaubanduspartnerite kaalutud impordinõudluse põhjal. Ökonomeetrilised analüüsid näitavad enamasti, et välisnõudluse ja ekspordi arengu vahel on tihe seos. Joonisel on kujutatud Eesti ekspordi reaalväärtuse ja Eesti kaubanduspartnerite nõudlus alates aastast 2000.
Hinna- või kulukonkurentsivõimet on võimalik mõõta mitmesuguste näitajatega. Hinnakonkurentsivõimet väljendatakse tavaliselt reaalse efektiivse vahetuskursina, mis on välismaise hinnataseme ja kodumaise hinnataseme suhe arvestatuna samas vääringus. Kulukonkurentsivõime näitajaks võetakse sageli suhtelised tööjõu ühikukulud ehk ühiku tootmiseks välismaal ja kodumaal tehtud kulutuste suhe arvestatuna samas vääringus.
Tänu suuremale kulu- või hinnakonkurentsivõimele saab alandada suhtelisi ekspordihindu ning see toob eeldatavasti kaasa ekspordi kasvu.
Seda intuitiivset mõttekäiku ei toeta aga sugugi kõik empiirilised uurimused. Konkurentsivõime ja ekspordi seos erineb riigiti ja eri aegadel ning seda on sageli keeruline täpselt hinnata. Ühes hiljutises uurimuses leiti, et paljude riikide puhul on konkurentsivõime näitajate seos ekspordiga vastupidine, justkui suurem konkurentsivõime oleks seotud ekspordi vähenemisega. (Christodoulopoulou, S., Tkačevs, O. (2016). „Measuring the effectiveness of cost and price competitiveness in external rebalancing of euro area countries: what do alternative HCIS tell us?“ Ilmumas ajakirjas Empirica.) Selgub, et eri riike ning hinna- või kulukonkurentsivõime indekseid iseloomustab märkimisväärne mitmekesisus (heterogeensus).
On välja töötatud suur hulk üha täpsemaid hinna- või kulukonkurentsivõime näitajaid. Näiteks arvatakse, et riigi väljavedu aitab suurendada ekspordi parem kvaliteet, isegi kui hinna- või kulukonkurentsivõime näitajad halvenevad. See idee on ajendanud teadlasi looma ja arvutama kvaliteediga kohandatud ehk hinnavälise konkurentsivõime indekseid. Nendest võib olla abi eksporditulemuste selgitamisel eeskätt areneva turumajandusega riikides, näiteks Kesk- ja Ida-Euroopas, kust eksporditakse üha keerulisemaid tooteid.
Üks uus uurimissuund püüab tuvastada süstemaatilisi komponente, mis on ekspordi seisukohast olulised, kuid mida ei saa seletada välisnõudlusega ega hinnakonkurentsivõime näitajatega. Mittevaadeldavate komponentide mudelit kasutades on niisugust süstemaatilist varieerumist tõepoolest võimalik täheldada. Seega on mõistlik otsida uusi tegureid, mis oleksid abiks eksporditulemuste seletamisel.
Teine uuema aja seisukoht on see, et sisenõudlus ja eksport võivad teineteist asendada, s.t sisetarbimine ja -investeeringud mõjutavad eksporditulemusi. Kodumaised tootjad võivad näiteks otsida aktiivsemalt eksporditurge, kui nad ei suuda leida ostjaid kodumaal. Paarist hiljutisest uuringust, milles on kasutatud Portugali ja 11 euroala riigi paneelandmeid, järeldub, et lühiajaliselt võib see tõepoolest nii olla. Mõju on kõige silmatorkavam siis, kui sisenõudlus väheneb, ning see ei ole kvantitatiivselt väga suur.
Seda mõttekäiku on põhjalikumalt analüüsitud ühes värskemas EKP toimetises ( Belke, A., Oeking, A., Setzer, R. (2014). „Exports and capacity constraints. A smooth transition regression model for six euro area countries“. EKP teadustoimetised, nr 1740). Selle kohaselt võivad sisenõudluse muutused mõjutada eksporditulemusi erineval määral, olenevalt riigi majandustsükli etapist.
Kasvav sisenõudlus võib eksporti piirata majandustõusu ajal, kuid selle mõju ekspordile on vähene tsükli languse etapis, kui majanduses on palju vaba tootmisvõimsust. See vastastikune sõltuvus tundub olevat oluline küll mõnes vaatlusaluses riigis, kuid mitte kõigis.
Ekspordi selgitamine ja prognoosimine on kahtlemata keeruline. Reaalse efektiivse vahetuskursi või suhteliste tööjõu ühikukulude selgitav jõud on tagasihoidlik ja erineb riigiti märkimisväärselt.
Ekspordi ökonomeetrilisel modelleerimisel näib olevat tõepoolest puudu mingi tegur. Seetõttu on eksporditulemuste selgitamiseks viimasel ajal välja tuldud mitme uue ideega, sh kvaliteedi paranemise mõju, sisenõudluse dünaamika ja tootmisvõimsuse olukord. Siiski ei kajasta tõenäoliselt ükski neist täielikult seda puuduvat tegurit. Vaja on veelgi sügavamat ekspordijõudluse, eksporditurgude ja sisemajanduse vastastikuste suhete mõistmist.
Kokkuvõtvalt võib kindlalt öelda, et paljude riikide, sh Eesti eksporditulemused üllatavad meid arvatavasti ka edaspidi.
