Madalama astme kohtud leidsid, et sõiduk tuleb parkijale tagastada. Asja arutanud riigikohus jõudis aga järeldusele, et teisaldamine võib olla õiguspärane ning saatis asja uueks läbivaatamiseks tagasi ringkonnakohtule.
Vaidlus käib osaühingu Europark Estonia ja eraisiku, kohtutäiturina töötava Katrin Velleti vahel ning puudutab Volvo linnamaasturit, mille omanik on SEB Liising ning vastutav kasutaja Vellet. Parklafirma teisaldas 2015. aasta märtsis auto Tallinnas Tuukri tänaval asuvast parklast ning keeldus autot Velletile tagasi andmast. Parklafirma tõi põhjenduseks, et parkimistasu jõeti maksmata ning ka varem on autot kümnel korral pargitud nii, et parkimistasu ega hilisemat leppetrahvi ei makstud.
Vellet märkis omakorda, et tema on küll auto vastutav kasutaja, ent polnud auto roolis. Parkla sissepääsu juures sõlmib parklafirma aga parkimislepingu just autojuhiga ning kolmandatele isikutele kohustusi ei teki. Velleti hinnangul ei ole tema seega parkimistasu ega leppetrahvi tasumata jätnud ning seetõttu ei oleks Europark tohtinud ka autot teisaldada.
Nii Harju maakohus kui Tallinna ringkonnakohus andsid õiguse Velletile ning kohustasid Europarki auto Velletile üle andma. Muu hulgas märkis ringkonnakohus, et üürileandja pandiõigust ei teki olukorras, kus üüritakse hoonestamata kinnistu osa, ning Europark ei saanud seega ka sellele õigusele tuginedes auto valdus Velletilt ära võtta.
Riigikohtu tsiviilkolleegium jõudis aga järeldusele, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada ning asi saata tagasi teise astmesse uueks läbivaatamiseks. Riigikohus tõi säärasele otsusele mitmeid põhjendusi, et märkis muuhulgas, et eraparkla pidajal on nõuete tagamiseks põhimõtteliselt üürileandja pandiõigus.
Ringkonnakohus oli enda otsuses asunud seisukohale, et parklalepinguga ei teki parklafirmal pargitud auto suhtes pandiõigust, kuna pandiõigust võib teostada vaid ruumide üürimisel selle sisustusse või kasutusse kuuluvate vallasasjade suhtes. Säärane seisukoht on ekslik, märkis riigikohus ja lisas, et üürileandja pandiõigus võib ulatuda pargitud autole vaatamata sellele, et auto ei kuulu parkijale.
Kolleegium jõudis ka järeldusele, et pandiõigus võib põhimõtteliselt tagada väidetud parkimistasu, leppetrahvi ja teisaldamistasu maksmise nõudeid. Samas täpsustas kolleegium, et pandiõigus tekib iga parkimislepingu alusel eraldi. See tähendab, et viimasest parkimisest tulenev pandiõigus ei taga varasematest parkimistest tulenevaid nõudeid ehk varasematest rikkumistest tulenevaid nõudeid nii tagada ei saa.
Kohus märkis ka, et auto teisaldamine pandiõiguse teostamiseks on lubatud vaid juhul, kui muud vahendid on auto äraviimise takistamiseks ilmselgelt ebapiisavad või auto valvamine ja säilitamine parkimisalal oleks üürileandjale ebamõistlikult koormav.
See tingimus on kolleegiumi hinnangul täidetud, kui sama auto on varem viidud tasu maksmata üürileandja parkimisalalt ära, eriti siis, kui seda on tehtud üürileandja tahte vastaselt ehk näiteks rattalukkusid kõrvaldades. "Selline oht tuleneb kolleegiumi arvates otseselt tasulise parkimise teenuse olemusest ja eelkõige just sellistes parklates, mis ei ole tõkkepuuga või muul sellisel viisil suletud," seisab otsuses.
