Kui üks abikaasa on abielu kestel kasutanud oma lahusvara ühisvara huvides, saab ta nõuda selle vara väärtuse hüvitamist. Riigikohus on seejuures selgitanud, et hüvitada tuleb abikaasale sellistel juhtudel ühisvara huvides kasutatud lahusvara väärtus, mitte lihtsalt lahusvarast tehtud kulutused (vt ka näide allpool). Ja vastupidi, kui abikaasa on kasutanud ühisvara oma lahusvara huvides, peab ta kasutatud vara väärtuse hüvitama.
Analoogne alus poolte võrdsusest kõrvalekaldumiseks sisaldus ka enne 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduses (PKS1995), mis võimaldas poolte võrdusest kõrvale kalduda, kui ühisvara oli omandatud ühe abikaasa lahusvara arvel või kui ühe abikaasa lahusvara väärtus suurenes teise abikaasa rahaliste kulutuste või ühisvara osa arvel. PKS1995 regulatsiooni kohaldamise võimalusega tuleb arvestada, kui vara, mida jagatakse, omandati enne 01.07.2010.
Näiteks on abikaasad soetanud korteriomandi, mille sissemaksuks on kasutanud ühe abikaasa lahusvara – pärandiks saadud raha. Selleks, et aastate möödudes, kui korteriomandi väärtus on ilmselt ka muutunud, välja arvestada panustanud abikaasa lahusvara väärtus, tuleks välja arvutada sissemaksena kasutatud lahusvara suhe korteriomandi soetamismaksumusse ning võtta see protsent aluseks lahusvara väärtuse määramisel ühisvara jagamise aja seisuga. Ehk kui 10 000 eurot maksvasse korterisse on panustatud 10% lahusvara ning vara jagamisel on korteri väärtus 20 000, siis peaks abikaasa, kes panustas oma lahusvara arvelt, saama 2 000 eurot hüvitist. Ülejäänud 18 000 eurot kuuluks aga jagamisele võrdsetes osades.
Lihtsam on vara jagada, kui pooled teavad täpselt ja on ka ühel meelel selles, kui palju on keegi panustanud. Küll aga tasub vaidluste tõusetumisel nõu pidada asjatundjaga, vältimaks pikki ja tarbetuid vaidlusi õiguslike küsimuste üle. Siinkohal on sobilikud ehk Toomas Pauli sõnad: „Kui oleme valel rajal, ei vii kangekaelne samas suunas edasi rühkimine ikkagi pärale.”.
