Ületunnitöö hüvitamine rahas nõuab poolte kokkulepet
Töölepingu seaduse § 44 lõikest 6 tuleneb põhimõte, et tööandja hüvitab ületunnitöö vaba ajaga ületunnitöö ajaga võrdses ulatuses, kui ei ole kokku lepitud ületunnitöö hüvitamist rahas.
Sättest saab välja lugeda, et n-ö vaikimisi ning eelduslikult toimub ületunnitöö hüvitamine vaba ajaga. See tähendab, et kui tööandja ja töötaja midagi hüvitamise osas kokku ei lepigi, on tööandjal õigus pakkuda töötajale hüvitisena vaba aega. Rahas hüvitamine nõuaks aktiivsust mõlemalt poolelt ehk poolte kokkulepet. Kui rahas hüvitamises kokkuleppele ei jõuta, hüvitab tööandja sättesse sissekirjutatud eelduse kohaselt ületunnitöö vaba ajaga ning töötajal ei ole õigust nõuda ületunnitöö hüvitamist rahas.
Kuigi vastupidine olukord tekib harvem, ei saa ka tööandja töötajalt nõuda, et töötaja peab nõustuma ületunnitöö rahas hüvitamisega – kui pooled rahas hüvitamises kokkuleppele ei jõua, on töötajal sättesse sissekirjutatud eelduse järgi õigus saada vaba aega. Sätte sõnastusse on seadusandja eesmärk seoses ületunnitöö hüvitamisega selgelt sisse kirjutatud. Seadusandja on nimelt selgitanud, et ületunnitöö hüvitatakse eeskätt vaba ajaga, mitte rahas, töötaja tervise ja ohutuse kaitseks, töötajale piisava puhkeaja tagamiseks, töövõime säilitamiseks ja tööjõu taastootmiseks.
Täismahus artiklit saate lugeda Raamatupidamisuudiste äsja ilmunud värskest numbrist (nr 6, 2018).
