1980ndate aastate algus. Puidutsehhis, kus treiti peamiselt nööpe ja pöörasid, langes peenike puidutolm puudrina näole ja väikesed keerdus laasturibad „kaunistasid“ juukseid nagu fusillid. Tööpäeva lõpuks kattis tolmukord lisaks riietele ka sellealust keha. Pesta ennast polnud võimalik. Pärast vahetuse lõppu kloppisid töötajad sõltumata ilmast õues oma kitli suuremast sodist puhtaks ja tõmbasid kitsukeses riietusruumis kojuminekuriided selga.
Sealsamas garderoobis kapirea vahel asus n-ö puhkenurk ― väike vakstuga lauake, kus lõunat pidades näsiti kodust kaasa võetud võileibu, keedeti ühiselt teed või kohvi. Vett sai poolmädanenud põrandaga WC-st, mis oli nii meestele kui naistele ühine. Üksainus mitmekümnele inimesele!
Talvel oli tsehhis külm ja suvel lämmatavalt palav, mistõttu avati kahepoolsed uksed, et tuul läbi hoone vihisedes lämbumistunnet leevendaks. Tuuletõmbus tekitas aga higistavatele töötajatele alailma terviseprobleeme. Müra oli sedavõrd tugev, et suhtluseks kasutati oma viipekeelt. Masinaid ei võinud seisata, tootmisplaan ja tükitöö dikteerisid tempo.
Hambad ristis muutusi pole tehtud
Samavõrd kasinaid töötingimusi nagu puidutsehhis pole Tartus tegutsevas jalatsifirmas AS Samelin, mille järjepidevus ulatub 1945. aastasse, kunagi olnud. Tegevdirektor Leida Kikka tunnistab, et tohutut töökeskkonna muutust võrreldes nõukaajaga pole tehtud, sest tehasel on alati olnud oma söökla, puhke- ja olmeruumid. Masinad on kaasaegsemad ja ümbrus kenam, aga see on loomulik muutus. Puhkeruumid on remonditud, neis on miklolaineahjud, kohvimasinad, veekeetjad... Ühtlasi on arendatud töötajate olmekultuuri. Leida Kikka meenutab, et selleks pidid nad isegi vaeva nägema, sest töötajad leidsid: „Milleks on vaja WC-de remondiks raha kulutada?“ Juhtkond arvas, et kui need on väga ilusad, siis inimesed hoolivad rohkem. Majas on kenad duširuumid, ent needki olid nõukaajal olemas.
Toona polnud töötajatel ergonoomilisi toole, mõõdetud valgust ja õhusaastet. Laes ei siranud leedvalgustus ja õmblusmasinatel kohtvalgustus. Praegu kasutatavad kemikaalid ja liimid on polüetüleenivabad ehk pole samavõrd mürgised, materjalides on vähem kahjulikku kroomi, jalatsivorme ei puhastata ohtliku kemikaaliga jms.
Vanasti olid vaid kummikindad, kuid nüüd igaühel igale tööle vastavad töökindad. On kõrvaklapid ja respiraatorid, et töötajad tolmu sisse ei hingaks. Nõukaajal oli ainult gaasimask, mida keegi ei kasutanud,“ loetleb Leida Kikka praegusi vahendeid. Varem tõmbasid töötajad selga töökitli, nüüd fliisi ja T-särgi, kuigi mõni eelistab endiselt ruudulist sitsikitlit. „Noored inimesed kannavad moodsat riietust. Konveieri- või õmblusmasina taga töötades on nad meigitud ja soenguga,“ nendib tegevjuht, kelle alluvuses on ligi sada töötajat. „Meie prioriteet on investeerida inimeste tööd hõlbustavatesse seadmetesse ja töö tõhususse.“
HKScan Estonia AS personalidirektori Relika Rohtoja sõnul on viimase poole sajandi jooksul ka toiduainetetööstuse töökeskkonnas pööratud aina enam tähelepanu töötajate heaolule, tervisele ja ohutusele. Tõusnud on ka töötajate teadlikkus.
Kõikide investeeringute puhul arvestame alati, kuidas luua võimalikult mugav ja ohutu töökeskkond. Seadmete ja tehnika valikul mõtleme läbi, kuidas tööd automatiseerida, töötajate füüsilist koormust vähendada ja ohutumaks muuta, et tööõnnetusi vältida,” sõnab ta, viidates, et 2013. aastal avas ettevõte Tabasalus kaasaegse Talleggi lihatööstuse, kus on töötajate kasutada uued, puhtad, mugavad ja heledates toonides olme- ja pesemisruumid. Hiljuti soetati sinna ka varbsein, kus saab end vahepeal venitamas käia, kuna paljud töötajad teevad rutiinseid liigutusi. ”Kontoris on võimalik pallidel istuda, et selga säästa. Samuti pakume töötajatele võimalust süüa sooja lõunat, mille maksumuse osaliselt hüvitame. Saab sõita tasuta ja mugavalt bussiga tööle ja koju.“
Oluline on töökoha mugavus
Aja jooksul on inimesed muutunud tööruumide suhtes nõudlikumaks,“ leiab HammerHub OÜ müügi- ja tegevjuht Katre Tamp. „ja täiesti õigustatult, sest valdav osa päevast tuleb veeta seal. Tähtsustatakse ruumide õhuliikuvust ja temperatuuri, mööbli ergonoomilisust, head valgustust ning puhkenurkade olemasolu.“ Kaasaegsetes kontorites leidub rohkelt nutilahendusi ― läbi telefonirakenduse saab muuta õhuliikumist, valgustust ja uste lukustust. „Näiteks HammerHub kontorihotelli sisenevad kliendid mugavalt näpujäljega. Pole vaja võtmekimpe kaasas kanda.“
Võrreldes viiekümne aasta taguse ajaga vastavad Katre Tambi arvates kaasaegsed kontoriruumid palju enam inimeste vajadustele. Nende mugavust ja väljanägemist hinnatakse aina enam. Samavõrd oluliseks peetakse töökoha mugavust ― võimalust reguleerida ruumi temperatuuri, ergonoomilist mööblit jms. Olulised on vaiksed kõneboksid privaatseteks vestlusteks, võimalus valida nõupidamisruume jms.
Aina menukamaks on Eestiski muutunud coworking kontorilahendus, mis sai alguse 2005. aastal San Francisco tarkvarainsener Brad Neubergi koostöötamise fenomenist.
Coworking on kindlasti üks paindlikumaid töökeskkonna lahendusi, kuna inimene saab valida, kas ta soovib töötada ühiskontoris vaid ühe päeva või sõlmida tähtajatu lepingu,“ sõnab Katre Tamp, nentides, et koostöötamiskeskused on mõeldud eelkõige väiksematele ettevõtetele, sest suurematel on mugavam töötada oma büroopinnal.
Sageli arvatakse, et koostöötamiskeskus tähendab suurt ühist avatud kontoriala, siis nii see ei ole. Näiteks HammerHubis saavad inimesed valida avatud kontori ja privaatsete kabinettide vahel. Rentida taskukohase kuutasu eest just endale sobiva tööpaiga, mis hõlmab nii kommunaalkulusid, tasuta parkimist, 24/7 ligipääsu, kiiret wifit, ergonoomilist kontorimööblit, lukustatavaid sahtlibokse ja kappe, vaikseid kõnebokse, tasuta printimist, väiksemaid kontoritarbeid, piiramatult kohvi ja teed ning nõupidamisruumide kasutust.
Coworking´u plussiks loetakse sedagi, et ühiskontoris kohtuvad väga erinevate valdkondade esindajad. See soodustab uute ideede ja põnevate koostööprojektide teket. Erinevatest ettevõtetest saavad koostööpartnerid vms.
Töö iseloom ja töötajate vajadused
Töökeskkond peaks lähtuma töötajast, toetama inimeste erinevusi ja töövõimeid,“ leiab Vits Solutions OÜ tegevjuht Jaanika Jelistratov, kelle arvates avatud kontor võib mõnele sobida, aga teisele tähendada õudusunenägu. „Oluline on aru saada, milline on töötaja ja võimaldada talle sobivaid töötingimusi. Töökeskkonna kujundamisel peaks lähtuma töötajate arvamusest, sest see mõjutab otseselt töötulemusi. Kui näiteks tool on ebamugav ja inimest kimbutavad alaselja valud, siis osa tööajast kulutab ta parema iseasendit leidmiseks ega suuda keskenduda tööle.“
Avatud kontori plusse ei leia enda jaoks ka 50aastane Maire, kelle arvates tähendab see „kombinaati“, mis on loodud soovist hoida kokku ettevõtte kulusid. „Inimeste privaatsuse ja heaolu arvelt.“ Loometööga tegeledes on tal raske end ümbritsevast infomürast välja lülitada. Samal ajal ei kuule ta paari meetri kaugusel toimuvat enda tööüksuse vestlust, mis tekitab tohutut stressi ja teistest äralõigatuse tunnet. Töötajatel pole enam oma sahtlikappe, sest tööks vajalik infomaterjal asub “pilve peal”. Pole enam isiklikku nurgakest ega kontoriseinu, kuhu sai riputada oma üksuse pildi- jms materjale, mis süvendasid oma kollektiivi tunnet.
Avatud kontoris väldivad inimesed, kes pole tuttavad, isegi üksteise pilke, rääkimata teretamisest,“ möönab Maire, kelle meelest üritatakse end kõigest eraldada. „Paljud töötavad kõrvaklapid peas, mis on märgiks – “ära lähene!”.“ Loominguline töö nõuab üksjagu privaatsust, mida ei saa teha kõikide silme all. Kuna avatud kontoris puudub n-ö isiklik ruum, siis inimesed jalutavad mööda koridori, otsides telefonikõnedeks privaatset nurgakest.
Pärast pooleaastast avatud kontoris töötamist on Mairel tekkinud kerged tasakaaluhäired ja pearinglus, millele perearst ja kõrvaarst ei oska põhjust leida, ja ta kahtlustab neis tervisehäiretes töökeskonna mõju. Tööleminek on naisele muutunud avatud kontori tõttu sedavõrd vastumeelseks, et ta on kaalumas töökohavahetust.
Mis on töötajatele tähtis?
The 2018 Global Talent Trends töökeskkonna uuringu kohaselt:
51% töötajatest (rahvusest sõltumata) soovib, et firma pakuks paindlikumat tööaega, ka tööstuses. Võimalus tasakaalustaks tööelu ja vähendaks tööstressi.
- Tähtis on töökeskkonna tervislikkus ja mugavus, mis kinnitab, et ettevõttes ka tegelikult hoolitakse töötajate tervisest ja heaolust.
- Oluline on töö eesmärgistatus ja sihipärasus, mis suurendab nii töötajate motivatsiooni, tootlikkust, moraali ja rahulolu. Inimesed peavad teadma, kuidas nende töö mõjutab firma käekäiku ja omakorda kliente või tarbijaid.
Eurostati 2018. aasta andmetel:
- töötas 35,5 miljonit EL-i töötajat tootmissektoris, neist 2,4 miljonit kõrgtehnoloogilises tootmissektoris.
- kõige madalam oli tööhõive kõrgtehnoloogilises sektoris Lätis, Leedus ja Küprosel (0,4% töötajatest), kõige kõrgem Iirimaal (2,8%) ja Ungaris (2,6%). Eesti ületas 1,2% veidi Euroliidu keskmist määra (1,1%).
Allikas: Tööelu
