Tegemist on selgelt ohtliku tööga. Eelmisel aastal registreeriti 231 tööõnnetust, mis olid seotud kukkumisega kõrgelt, sel aastal juba 76, teatab tööinspektsioon. Õnneks on tänapäeval ka sellist ohtlikku tööd võimalik teha ohutult – kasutades isikukaitsevahendeid.
Turvarakmete kasutamine aitab olukorras, kus tasakaal kaob või pinnas on libe. Turvarakmed välistavad inimese kukkumise, aga seda ainult juhul, kui turvarakmeid kasutatakse. Ei ole kasu rakmetest, mis on autos või lihtsalt seljas, aga korralikult kinnitamata.
Milleks selline moraal? Kahjuks põhjustab igal aastal ja enamasti surmaga lõppenud tööõnnetusi just kõrgusest kukkumine. Kukutakse ka rakmetega, sest need on jäänud kinnitamata, sest „ma korraks...“. Paraku täpset põhjust, miks rakmed kinnitamata jäid, me öelda ei oska, sest enamasti pole pärast õnnetust kellegi käest seda enam küsida.
Juuni viimastel päevadel juhtus tööõnnetus, kus töötaja kukkus alla seitsme meetri kõrguselt. Õnnetust võib pidada õnnelikuks, sest töötaja sai küll viga, aga jäi ellu. Kannatanul on nüüd põhjust ka oma teist sünnipäeva tähistada.
Mis siis juhtus? Sarnast tööd oli tehtud juba pea nädal, alati olid kasutusel turvarakmed. Üks töötaja lahkus katuselt ning natuke aega hiljem kuulis, et midagi kukkus. Vaatama minnes leidis ta maas lebava kolleegi, kellel olid turvarakmed küll seljas, kuid need ei olnud kinnitatud.
Eelmise aasta alguses juhtus sarnane olukord, kus hommikul kolmekorruselise maja katusele tööle minnes ei kinnitanud töötaja katusele jõudes kohe rakmeid. Lisaks otsustas ta liikuda mööda katust, mitte mööda käiguteed. Libe katus ja kinnitamata turvarakmed põhjustasid kukkumise. See töötaja sai kahjuks kukkumise tõttu aga surma.
Öeldakse, et tööohutusreeglid on kirjutatud verega – iga reegli taga on inimene, kes on saanud viga või surma. Õnnetuse juhtumiseks ei ole vaja palju aega, piisab sekundist või selle murdosast ja maailm ei ole enam endine. Kusjuures õnnetus võib juhtuda igal hetkel – nii tööpäeva lõpus, selle alguses või keskel. See tähendab, et ohutust ei tohi hetkekski unustada.
