ERGO kindlustuse kogemus näitab Kalbergi kinnitusel, et pererahvast ootama jäänud suvilad langevad tihti ootamatute üllatuste ohvriks, millest nii mõnigi rahakotile korraliku põntsu võib panna.
Suvilaomaniku jaoks on aga iga selline olukord tõsine, sest tihti avastatakse õnnetuste tagajärjed alles hiljem ja selleks hetkeks on kahju ulatus juba oluliselt suuremaks kasvanud, kui ta oleks olnud kohesel avastamisel. See on ka üks oluline nüanss, miks suvilat ei tohiks jätta väga pikaks perioodiks valveta või omapead,
märkis Kalberg.
"Üks meeldejäävamaid juhtumeid oli see, kui suvila torustik unustati sügisel tühjendamata ja sulgemata, kütet polnud samuti. Pakase tõttu torustik külmus ja purunes ning ilma soojenedes vesi muudkui voolas, sest kedagi kodus ei olnud. Siis tuli taas talvine pakane ja kui kahju avastati, oli maja nagu jääloss, liuväljade ja purikatega," meenutas Kalberg.
"Teine juhtum oli selline, kus kasvuhoone võttis sügistormis tuule alla ja maandus naabersuvila varikatusele, lõhkudes selle ning põhjustades naabrile suuri kahjusid. Kolmandaks meenub lugu, kus eraldatud paigas asuva majakese hõivasid kodutud inimesed – sõid keldri moosidest tühjaks, pidasid pidu ja tegid ka põrandale lõkke. Pehmelt öeldes muutus suvekodu ülimalt antisanitaarseks. Samuti on olnud näiteid, kus hiired tegid tühjas majas pahandust, närisid elektrijuhtmeid, mistõttu tekkis lühis ja maja süttis põlema."
"Üldiselt juhtub aga suvekodus palju neidsamu õnnetusi, mis päriskodus – ka uutes majades ja täiesti turvalistes piirkondades. Toru ei teata tavaliselt purunemisest, varas küllatulekust ega puu murdumisest hoiatavalt ette, nii et korralik kindlustusleping on siin kindlasti abiks," lisas Kalberg, olles koostanud suvilaomaniku jaoks meelespea:
1) Puhastan vihmaveerennid sinna kogunenud sodist ja vaatan üle kinnitused. Vaatan üle katuse, kui mõni nael katuseplaadis on üles kerkinud, korrastan kinnituse. Kui harjaplekk on lahti, jõuan veel selle paranduse korraldada.
2) Sulgen ja lukustan uksed-aknad kindlalt. Viin siseruumi suvel õue viidud vara – aiamööbli, grilli, mõned lambid, aiakaunistused. Isegi batuudi, sest talvel ei kasuta seda keegi ja viimase aja armutud tormid ei jäta isegi maasse kinnitatud batuuti alles. Ebameeldiv ju, kui naaber linna helistab ja teatab, et lisaks kõverale batuudile on mul nüüd kohustus ka tema ees – batuut lendas vastu ta autot ja mõlkis selle.
3) Vaatan üle kõik torud ja kraanid. Kontrollin, et küttekaabel töötaks. Õhksoojuspump hoiab õnneks temperatuuri plussis, sõltuvalt pakasest tuleb seadistust muidugi vajadusel muuta. Saunatorustiku tühjendan ja jätan tühjaks, sest seal läheb paraku liiga külmaks. Õhksoojuspump pole ka kõikvõimas ja maja soojustusest ei piisa. Las ootab rahus kevadet, vettinud põrandat korrastama hakata pole mingi lust.
4) Jätan vooluvõrku minimaalselt vajaliku. Kui sedagi vaja poleks, lülitaksin kilbist üldse voolu välja. Olekski muretum, ei kahju elektrikatkestusest ega ka võimalikku tulekahju elektriseadmest. Suitsuandur jääb lakke, kui mingil põhjusel rakendub, siis naaber loodetavasti kuuleb ja ehk on abi kahju kiiremal avastamisel.
5) Jätan maha võimalikult vähe väärtuslikke asju ja needki tõstan silma alt ära. Kõik uksed panen küll lukku, aga pakse kardinaid ette ei tõmba. See justkui pigem meelitaks, et mine tea, mida väärtuslikku nende taga küll peidetakse. Õnneks on mul imelised naabrid, kes mitte ainult ei helista, kui õuel mingit liikumist märkavad, vaid käivad aeg-ajalt ja vaatavad majaümbruse ka üle.
6) Abi on ka valvesignalisatsioonist, välisvalgustusest, korralikust aiast ja väravast – kõik sõltub võimalustest ja vajadustest. Paljudel juhtudel on abi olnud isegi valvekaamera mulaažist, mis jätab mulje, et kohta jälgitakse.
7) Palju sõltub ka asukohast. Majake küla keskel on kenasti silma all ja kogukonna poolt hoitud. Seevastu inimtühjas piirkonnas võivad kutsumata külalised kasvõi sisse kolida ja oma elutegevuse käigus hoone sootuks laastada või maha põletada. Kui suvila asub sellises kõrvalises kohas, külastan seda kindlasti regulaarselt ka talveperioodil.
