• Edukas kohanemine muutustega rahvastikus
• Ühiskondlike lõhede vähendamine
• Eelduste loomine targa ettevõtluse kasvuks
• Julgeoleku ja turvalisuse tagamine
• Ühiskonna vajadustele vastava ruumi ja taristu kujundamine
• Paindlike ja inimeste vajadusi arvestavate õppimisvõimaluste loomine kogu eluea jooksul
• Inimeste tervise parandamine ja tervena elatud eluea pikendamine
• Puhta looduskeskkonna hoidmine
• Riigi tark juhtimine koostöös rahvaga

Peame praegu alustama või jätkama hulgale probleemidele lahenduste leidmist. Näiteks eakate osakaalu tõus toob vähenevale tööealisele elanikkonnale kaasa märkimisväärse koormuse – aastaks 2060 on meil alla 1,3 töötaja vanaduspensionäri kohta. Või siis: kas ja kuidas peame tegelema sellega, et suhteline vaesus on Kagu-Eestis 34,8 protsenti ehk kaks korda suurem kui Põhja-Eestis (16,4 protsenti) või sellega, et Põlva maakonna elanikel on tervena elatud eluiga ligi kümme aastat lühem võrreldes Lääne-Eesti elanikega.

Kui seni on fookus olnud sellel, kes me oleme ja kus me oleme, siis edasi soovime leida vastuseid küsimusele, millises Eestis me soovime elada aastal 2035 ning kuidas me sinna jõuame. Praegu kestab ka kuni 10. maini üle-eestiline arvamuskorje, milles osalemiseks saab igaüks täita küsimustiku aadressil eesti2035.ee. See on üheks aluseks riigi pikaajaliste sihtide seadmisele, reformide ja riigieelarve kavandamisele ning riigi raha investeerimisele.

Üheks kahtlemata oluliseks vahendiks tuleviku Eestisse investeerimiseks on Euroopa Liidu struktuurivahendid ning maaelu arengu ja kalandusvaldkonna vahendid perioodil 2021–2027. Seekord kavandatakse nende vahendite kasutamist veidi teisiti kui varem ning nende kasutamise kokkuleppimisel on oluliseks platvormiks strateegia „Eesti 2035“. Seega on uuel Eesti strateegial ka väga praktiline väljund. Tegelikult on suurem ambitsioon ka kogu riigieelarve kasutamine senisest tihedamalt siduda Eesti pikaajaliste vajadustega.

Niisiis algab 2021. aastal järgmine ELi vahendite kasutamise mitmeaastane periood. Sellega on aeg-ajalt kaasas käinud  arutelud, mida ühiskond on kirglikult lahanud. Räägitud on näiteks vahendite vähetõhusast või omakasupüüdlikust kasutamisest, struktuurivahendite vähesusest või pealinnakesksusest, liiga suurest omaosalusest, liigsest bürokraatiast struktuurivahendite taotlemisel ja keerulistest nõuetest toetuste kasutamisel. Praegu aga võiks keskenduda enam sellele, kuhu ja kuidas peaks järgmisel perioodil ELi toetusi investeerima. Siin pole küsimus enam niivõrd valikus „ajude“ ja „asfaldi“ vahel, vaid selles, kuidas selle rahaga Eesti tulevikku silmas pidades kõige mõistlikum üldse toimetada oleks ja mis projektid tagaksid soovitud muudatused.

Praeguseks ei ole ELi eelarve, selle kasutamise tingimused ega maht veel lõplikult kokku lepitud, kuid kolm miljardit on see ELi struktuurivahendite suurusjärk, mis on Eestil perioodil 2021–2027 eeldatavalt kasutada, millele lisanduvad ka maaelu arendamise ja kalanduse vahendid. Kolm miljardit eurot on ligikaudu 1,2 protsenti Eesti sisemajanduse kogutoodangust (SKP) samal ajal. Seda on mõnevõrra vähem kui seni, sest Eesti on saanud tervikuna jõukamaks. Kasvanud on ka riigieelarve ning valitsus teeb maksuraha arvel üha enam. Nii langeb lähiaastatel euroraha arvel tehtavate investeeringute osakaal valitsussektori investeeringutest alla 20 protsendi. Näiteks kui Pärnusse on vaja uut silda või soovime senisest enam investeerida Tallinnast väljapoole, siis ei ole sugugi ainuke lahendus ELi toetus. Seda nutikamalt ja strateegilisemalt peame plaanima seda, kuidas ja kuhu eurotoetust suunata.

Olgu kohe ka öeldud, et sisuline vastutus koostada hea strateegia ehk kava ELi fondide vahendite kasutamiseks on Eesti riigil endal. See tuleb loomulikult kokku leppida ka Euroopa Komisjoniga, kuid kohapealseid vajadusi ning lahendusi Eesti arengu toetamiseks teame ise kõige paremini. Kokku peame leppima ka riigi sees sotsiaalpartnerite, kogukondade ja ametkondade vahel – see on eeldus rakenduskava heaks kiitmiseks valitsuse poolt.

Aga prooviks nüüd astuda paar sammu 3 miljardi küsimuse lahendamise poole, keskendudes ELi struktuurivahendite kasutusvaldkondadele. Kui vaadata Eurostati abil Eesti valitsussektori kulusid valitsemisfunktsioonide alusel (rahvusvaheline valitsemisfunktsioonide klassifikaatori COFOG järgi), on üheselt selge, et suurema osa meie riigieelarvest katavad sotsiaalkaitse, haridus ja tervishoid (vaata Eurostati statistikat).



Joonis 1. Eesti valitsussektori kulutused 2016

Sarnaselt on neid valdkondi suuremas plaanis oluliseks pidanud ka inimesed ise, kui oleme strateegiat ,,Eesti 2035’’ ettevalmistavatel üritustel küsinud, millised arenguvajadused on nende arvates kõige olulisemad. Siit tekib ka mõttekoht, kas struktuurivahendeid peaks investeerima enim sinna, kuhu me oma eelarves vahendeid kõige rohkem suuname või on mõistlik vaadata valdkondadele laiemalt otsa – kus saavutame kõige suurema mõju, arenguhüppe. See võib meid näiteks aidata paremini toime tulla kulude kasvu survega nendes samades kõige kulukamates valdkondades.

Sellise otsuse tegemine on väga keeruline, aga selliseid valikuid lihtsustab see, kui meil on ühiskonnas kokku lepitud pikaajalised sihid ning omakorda reformid või lahendused, mis aitavad neid sihte saavutada. Ühtse vaate ja sihi kokkuleppimine aitab siduda paremini valdkondlikud eesmärgid, tegevused ja  riigi rahakoti, sealhulgas euroraha  kasutamise ühtseks tervikuks.

Seega ei saa praegu anda selget vastust 3 miljardi euro jagamise osas, sest need arutelud seisavad meil alles ees. Küll aga saame kujundada raami, kuidas seda teha selliselt, et meie ühine kokkulepe toetaks Eesti riigi arengut ja inimeste heaolu kõige paremal viisil.

Strateegia „Eesti 2035“ ja struktuurivahendite rakenduskava valmivad 2020. aasta kevadel. Vaata lähemalt: www.riigikantselei.ee/eesti2035

Autor: Magnus Urb, rahandusministeeriumi riigieelarve osakonna pikaajalise strateegilise planeerimise juht