Nagu arvata võis, tekitas see plaan elevust ja mitmed kohalikud respekteeritud tele- ja raadiosaatejuhid imestasid, miks ilmub selline koomiline tekst majandus- ja mitte huumorirubriigis, “nagu oleks esimene aprill!”
Miks võiks “raha külvamine helikopterilt” olla siiski täiesti arvestatav makromajanduspoliitiline meede eurotsooni deflatsioonist väljatoomiseks, suurtöötuse vähendamiseks ja kogu ELi majanduse juba seitse aastat kestnud kriisi seljatamiseks?
Ettekujutuse eurotsooni majanduse seisust ja väljavaadetest annab järgnev pilt, mis näitab erinevate riikide SKP per capita arenguid alates kriisi algusest. Nagu näha, ei näe OECD viimane prognoos ette eurotsooni SKP jõudmist 2008. aasta tasemele ka järgneva kahe aasta jooksul. Seega pole ime, et majandusteadlased otsivad lootusetus olukorras väljapääsu ebatraditsioonilistest lahendustest.
-
Jooned näitavad eri riikide ja regioonide SKP taset. (Kollane – euroala, punane – Jaapan, roheline – Euroopa OECD v.a euroala, sinine – USA).
Sularaha laialijagamise mõte otse elanikele ei kuulu sugugi ulme või koomiksite valdkonda. “Helikopteriraha” kujundit kasutas esmakordselt Milton Friedman ja Föderaalreservi endine juht Ben Bernake sai helikopteri-Beni tiitli oma kriitikutelt, kui ta viitas Friedmani väidetud võimalusele deflatsioonioht soovi korral “rahatrüki” abil alati kontrolli alla saada. Samas on seda operatsiooni tõhusam läbi viia keskpanga ja valitsuse koostöös. USAs on see poliitilisi piiranguid arvestades viimases kriisis ilmselt rahuldavalt töötanud, kuid eurotsooni olukord on erinev.
Rahatrükk on meedias veidi lõdvalt kasutatav termin, mille all võiks mõista igasugust raha kui erasektori positiivse netofinantsvara hulga suurendamist olemasoleva kaupade ja teenuste hulga suhtes. Selle valguses võib keskpanga poolset valitsuse võlakirjade ostu erasektorilt järelturult pidada rahatrükiks vaid tinglikult, sest selle käigus vahetatakse valitsuse pikaajalisi võlakohustusi (näiteks 10 aastaseid võlakirju)lühiajaliste võlakohustuste (sisuliselt sularaha, tehniliselt küll keskpanga reservide) vastu. (Tegelikult tegelevad keskpangad analoogsete operatsioonidega igapäevaselt oma rahapoliitiliste eesmärkide saavutamiseks.) Suures plaanis sama eesmärki, aga veelgi otsesemalt, täidab raha naturaalne trükkimine keskpanga poolt trükipressiga paberile ja jagamine elanikele. Rahatrüki eesmärgiks on igal juhul erasektori finantsilise jõukuse suurendamine, mis peaks tõstma tarbimis- ja investeerimisvõimet.
Kriitikud kartsid selle operatsiooni tulemusena lakke kargavat inflatsiooni, mida nad ootavad tänase päevani. (Kui nad on inflatsioonihirmus langetanud ka oma kriisiaastate investeerimisotsuseid, siis on see neile kalliks maksma läinud.) Sarnast poliitikat on pakutud ka eurotsoonile ja 22. jaanuaril ehk selgub, mis on Euroopa Keskpanga seisukoht võlakirjade ostmise osas äsjaste deflatsiooninumbrite valguses.
Skeptikud suuri lootusi Euroopa Keskpanga võimaliku võlakirjaostu tulemuslikkusele majanduskasvu ja sedakaudu inflatsiooni ja hõivet elavdada ei pane, kuna ettevõtete rahastamine Euroopas ei ole nii võlakirjakeskne kui USAs. Samuti ei moodusta eurooplaste finantsvaradest avaliku ja erasektori võlakirjad nii suurt osa kui USAs. Euroopas oleks vaja raha kindlakäeliselt otse majandusse ehk tarbimisse ja investeeringutesse suunata, aga levinud arvamus on, et seda raha riikidel ei ole.
Euroopa ja eriti eurotsooni majanduse suurimaks probleemiks on üpris konsensuslikult madal kogunõudlus tootmispotentsiaaliga võrreldes. Selle märgiks on ülimadal ja langev inflatsioon ja kõrge tööpuudus. Struktuursed probleemid ei ole praeguse kriisi oluline põhjus ja nendega tegelemine ei saa pakkuda ka kiiret lahendust. Nendega tegelemine on pidev poliitiline protsess, kuigi raha laialisaatmise eeltingimuseks võib tõesti seada mõningaid konkreetseid seadusemuudatusi.
ELi majanduse väljatoomiseks surutisest on viimase poole aasta jooksul tehtud mitmeid konkreetsemaid ettepanekuid, muu hulgas 300 mld eurone (Junckeri) investeerimispakett ja 500 mld eurone (Poola rahandusministri Szczureki) investeerimisprojekt. Riiklikud investeerimiskavad aga eeldavad finantseerimisvõimet ja/või -soovi, mida praegused ELi eelarvereeglid ja eelarvepoliitiline mentaliteet pärsivad. Ja valitsuste finantseerimine Euroopa Keskpanga poolt „trükitud“ rahaga ei ole eurotsoonis lubatud (Lissaboni leppe artikkel 123).
(Riikides, kus keskpank ja valitsus eksisteerivad ühtedes ja samades poliitilistes ja geograafilistes piirides, on paindlik makromajanduspoliitiline reaktsioon kriisiolukordades lihtsam. Nii soovitas näiteks Ühendkuningriikide finantsinspektsiooni (FSA) endine juht ja Inglise Keskpanga kunagine presidendikandidaat Ted Turner juba 2012. aastal, et Inglise keskpank ei peaks valitsuselt kunagi tagasi nõudma 375 mld naela, mis kulus valitsuse võlakirjade ostmiseks „rahatrüki“ raames.)
ELi ja eurotsooni raha- ja eelarvepoliitilised piirangud ja pessimistlikud väljavaated senise poliitika jätkamisel on viinud julgemalt mõtlevad analüütikud täiesti tõsimeelse ettepanekuni saata eurotsoonis keskpanga poolt laiali vähemalt 500 eurot “värskelt trükitud” raha igale elanikule. Kui Friedman oli veendunud, et sellise poliitikameetme abil on võimalik stimuleerida majandust ja võidelda deflatsiooniga, siis miks mitte ka eestlased. Selline viis sisenõudluse toetamiseks peaks sobima eriti nendele kodanikele, kes suhtuvad riigi võimesse raha mõistlikult kulutada suure ettevaatusega – anname raha inimestele, kes teavad ise kõige paremini, mida sellega peale hakata.
Eurotsooni kontekstis on oluline, et raha jagab laiali keskpank, kuna valitsuste (investeeringute, sotsiaalsiirete …) kaudu seda teha ei tohi. Kriitikud võivad seda nimetada varjatud eelarvepoliitikaks, millel on maailmavaateline varjund ja millega keskpank ei peaks tegelema. Siiski ei ole selline teguviis väidetavalt vastuolus Euroopa Keskpanga mandaadiga tagada hinnastabiilsus, kuna traditsioonilisemate rahapoliitiliste meetmete arsenal hakkab ammenduma ja inflatsioonieesmärk muutub iga kuuga üha kättesaamatumaks.
Raha laiali jagamise plaani kriitikud kardavad samaaegselt kahte vastandlikku stsenaariumi: see viib kas liiga kiire inflatsioonini või ei mõjuta majandust üldse. Tavapärasest 2%st veidi kiirem inflatsioon oleks mitmete analüütikute hinnangul praeguse liiga kõrge reaalse intressimäära (mis ei tasakaalusta kogunõudlust ja kogupakkumist täishõive tasemel) ja kõigi sektorite võlakoormuse vähendamise soovi tõttu pigem teretulnud. Mõju reaalmajandusele võivat aga jääda olemata, kuna tarbijad on ratsionaalsed ja teavad, et kunagi võtab valitsus selle raha maksudena tagasi, mistõttu sülle kukkunud summa säästetakse (keskpanga selline käitumine ei vasta siiski rahatrüki kriteeriumidele). Püsiva sisstuleku hüpoteesi pooldajad arvavad samuti, et ühekordne rahasüst ei mõjuta oluliselt tarbimiskäitumist, kuna pikas plaanis on selle mõju tulevasele tarbimisvõimele olematult väike.
Barack Obama 2008. aasta majanduse stimuleerimise paketi põhjal on siiski teada, et pärast rahakaardi saamist kulutasid ameeriklased kolme kuu jooksul keskmiselt 12–30% abirahast kulukaupadele ja lisaks olulise osa püsikaupadele, kokku 50–90% kogusummast. Arusaadavalt oli kulutamise määr suurem vaesemates leibkondades, see teadmine võimaldab raha adressaate soovi korral valida.
Kuna majanduspoliitikas on harva täit selgust meetmete ja tulemuste vahel, siis tuleb kriisiolukordades proovida erinevaid lahendusi ning töö käigus vaadata, mis annab soovitud tulemusi ja mis mitte. Seega ei välista nõudluse turgutamine riiklike investeerimisprogrammide kaudu veidi harjumatut sularaha trükkimist ja selle andmist otse tarbijatele.
Mõnedele tavakodanikele võib rahatrükk, eriti selle kõige naturaalsem vorm ehk sõna otseses mõttes sularaha laialijagamine elanikele, olla vastukarva ilmselt kahel põhjusel. Esiteks moraalselt, kuna vaesed ei vääri sellist kingitust, sest see vähendab veelgi nende motivatsiooni tööd leida ja endale ise elatist teenida. Ja teiseks emotsionaalselt, kuna mikrotasandil on rahatrükk kriminaalne tegu. Lisaks on ka makrotasandi rahatrükk kriisiaastatel saanud rahva seas endale selgelt negatiivse kuvandi, mida on populariseeritud peamiselt ideoloogilistel ja omakasupüüdlikel, mitte aga sotsiaalmajanduslikel kaalutlustel.
Makrotasandil on aga rahal oluliselt suurem ja sügavam roll kui inimese taskus või perekonna eelarves ja rahatrükk, ka ilma jutumärkideta, võib kriisiolukordades olla ratsionaalne ja efektiivne meede majandustegevuse elavdamiseks. Lisaks ei maksa see praktiliselt mitte midagi. ELi majanduse toimimine alla oma potentsiaalse taseme (erinevatel hinnangutel praegu u 3%) aga tähendab pea poole triljoni euro jagu loomata kogutoodangut aastas ja miljoneid ülemääraseid töötuid.
Madis Aben,
analüütik,
fiskaalpoliitika osakond,
Rahandusministeerium
