Euroopa Liidu õiguse kohaselt peavad liikmesriigid tagama kodanikele hõlpsa juurdepääsu avalike asutuste valduses olevale keskkonnainfole. Olles hinnanud Eesti õigusakte selles valdkonnas, on komisjon jõudnud järeldusele, et nendes on puudujääke. Korduvatest hoiatustest hoolimata ei ole Eesti valitsus teinud midagi olukorra parandamiseks. Seepärast kaebab komisjon keskkonnavoliniku Janez Potočniku soovitusel Eesti Euroopa Liidu kohtusse.
Komisjon on Eesti seadustes leidnud mitmesuguseid puudujääke. Näiteks on ELi õiguses ette nähtud kohustus sätestada info andmisest keeldumise kord. Selle kohaselt tuleb kindlaks teha, kas kaalukam on avalik huvi teabe avaldamise vastu või info andmisest keeldumist põhjendav huvi. Sellist nõuet aga Eesti seadustes ei ole. Kui teabe saamise taotlus lükatakse tagasi seetõttu, et see käsitleb alles koostamisel olevat materjali, peab tagasilükkamisteates ära tooma materjali koostamisega tegeleva asutuse nime ning asja lõpetamiseks eeldatavalt vajamineva aja. Ka need sätted Eesti seadustes puuduvad, märkis Euroopa Komisjoni esindus Eestis.
2013. aasta aprillis esitas komisjon Eestile puudujääkide küsimuses põhjendatud arvamuse, millele saadetud vastuses oli Eesti kõikide komisjoni nimetatud punktidega nõus ning lubas puudujäägid kõrvaldada keskkonnaseadustiku üldosa muutmisega 2013. aasta neljandas kvartalis. Siiani ei ole aga Eesti komisjonile mingitest muudatustest teada andnud, mistõttu komisjon kaebab nüüd Eesti Euroopa Liidu kohtusse, leiab Euroopa Komisjon.
EL-i õiguse kohaselt on kodanikel õigus tutvuda oma elukeskkonda puudutava infoga ning seda valdavad avalikud asutused on kohustatud teabe kättesaadavaks tegema põhimõttel, et selle levitamine aitab üldsusel omandada teadmisi keskkonna kohta ning julgustab kodanikke ka tegelikult osalema keskkonna-alaste otsuste tegemisel. Kõik see viib omakorda puhtama keskkonnani.
Õigusaktid, mis viivad EL-i õiguse kooskõlla Århusi konventsiooniga, katavad paljusid valdkondi. Keskkonnainfo alla kuuluvad näiteks õhu, vee, mulla, maa, ranniku- ja merealade ning elurikkusega seotud küsimused, samuti keskkonnapoliitika, õigusküsimused, tegevuskavad, keskkonnakokkulepped ning igasugune tegevus, mis võib keskkonda mõjutada. Keskkonnainfoks loetakse ka kulude ja tulude analüüsi ning muid majanduslikke hinnanguid ja arvestusi, mida kasutatakse keskkonnameetmete rakendamisel. Siia kuuluvad ka terviseseisundi ja -ohutuse ning toiduahela saastumisega seotud küsimused, niivõrd kuivõrd neid mõjutab keskkonna olukord.
