Järelevalvemenetlus ei ole järelevalvatavale ehk menetlusosalisele tavaliselt meelt mööda ehk see tekitab ühel või teisel põhjusel alati stressi. Nii ka tööinspektori külastus tööohutuse, töötervishoiu või töösuhetega seotud nõuete täitmise kontrollimiseks.
Põhjused, miks kontrollitava tööandja esindajad endast välja lähevad, on kahtlemata iga külastuse puhul erinevad – kes ei saa täpselt aru, miks ja mida inspektor tegema hakkab aja mis võib-olla selle visiidi tagajärg; kes näeb otsest seost mõne teenusepakkuja tegevusega; mõnele aga lihtsalt ei sümpatiseeri kontrollija isik.
Kõik kirjeldatud mured on leevendatavad tööinspektori selgitusega, miks ta konkreetseid toiminguid teeb ja mis on selle tegevuse võimalik tagajärg. Kahtlemata igaüht see ümber ei veena ja mõni jääbki seisukohale, et riik sekkub tema ettevõtlustegevusse põhjendamatult palju ning ebamõistlike meetmetega.
Arusaam, et tööinspektori kontrolli võib ka enda kasuks pöörata, saades edasiseks tegevuseks vajalikke suuniseid (seda ka ettekirjutuse vormis), on vaid suurematel ja varasemat kokkupuudet tööinspektoriga omavatel tööandjatel.
Tahtlik menetluse venitamine
Töötingimused ei ole asjata riigi kontrolli all. Laiem eesmärk on ühelt poolt ennetustöö ehk kontrollitava ettevõtja teadlikkuse tõstmine, aga teisalt töötaja tervise säilimine ning töötaja kui nõrgema poole kaitse töösuhetes. Igale tööandjale see kohale ei jõua ning siis on varnast võtta nõuandjaid, kes jagavad näpunäiteid, kuidas tööinspektorist lahti saada või menetlust teadlikult venitada, näiteks sisutühja kohtuvaidluse abil.
Üks selline vaidlus sai alguse 2014. aasta aprillis tööandjale tehtud ettekirjutusega, millega teda kohustati esitama tööinspektor-juristile järelevalve teostamiseks andmed, mis tõendavad 2013. aasta oktoobris ja novembris tehtud ületunnitöö hüvitamist vaba ajaga või 1,5-kordse töötasuga viiele töötajale.
Tööandja ettekirjutusega ei nõustunud, leides, et töölepingu seadus koos töötervishoiu ja tööohutuse seadusega (TTOS) ei anna tööinspektorile õiguslikku alust selliste andmete nõudmiseks, ja esitas esmalt tööinspektsioonile vaide, mis jäeti rahuldamata ning ettekirjutus jõusse. Tööandja jäi aga oma seisukohale kindlaks ning pöördus kaebusega ettekirjutuse tühistamiseks Tartu halduskohtusse. Kohus võttis asja menetlusse haldusasjana nr 3-14-50795.
Kaebaja leidis, et talle tehtud ettekirjutus dokumentide nõudmiseks on täielikult seadusevastane, kuna tööinspektsioon, tehes ettekirjutuse, on ületanud talle antud pädevust, sest see ei ole kooskõlas töötervishoiu ja tööohutuse seadusega. Tööinspektori ettekirjutus on õigusvastane, sest sellest ei nähtu, millist puutumust omavad andmed, mis seonduvad tehtud ületunnitöö hüvitamise, vaba aja andmise või 1,5-kordse töötasu hüvitamisega töötervishoiu ja tööohutuse seadusega reguleeritava valdkonnaga ning milliseid nimetatud seadusest tulenevaid nõudeid on kaebuse esitaja rikkunud ning millest tuleneb kaebuse esitaja kohustus esitada selliseid andmeid. Puuduvad viited töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) § 13 sätestatud tööandja kohustustele, mis annaksid tööinspektorile õiguse kasutada riiklikku sundi ettekirjutuses viidatud seaduse § 13 lg 1 p 19 alusel, mille kohaselt kaebuse esitaja on kohustatud ettekirjutuse täitma tähtaegselt ja teavitama sellest tööinspektorit.
Tööinspektsioon kaebusega ei nõustunud ning vastas, et riikliku järelevalve ulatus ja pädevus on reguleeritud töölepingu seaduse (TLS) §-s 115. Selle sätte kohaselt teostab tööinspektsioon riiklikku järelevalvet muu hulgas töölepingu seaduse § 44 lg-tes 2 ja 3 ning 5–7 sätestatud nõuete täitmise üle töötervishoiu ja tööohutuse seaduses sätestatud tingimustel ja korras.
Inspektsiooni hinnangul jättis kaebaja tähelepanuta ettekirjutuses sisalduva viite TLS §-le 115, mis omakorda viitab tööinspektsiooni õigusele ja kohustusele viia järelevalvet TLS normide täitmise üle läbi TTOS-is sätestatud tingimustel ja korras ehk lähtudes TTOS 6. peatükis sätestatust.
Seega puudus vastustajal vajadus esitada ettekirjutuses põhjendus, millist puutumust omab esitatud nõue TTOS-is reguleeritud valdkonnaga. Tööinspektsioonil ei olnud kohustust kirjeldada ettekirjutuses, milliseid TTOS nõudeid on tööandja rikkunud, sest ettekirjutuse kirjeldavas osas on selgelt ja üheselt mõistetavalt kirjeldatud kaebajale etteheidetav tegu TLS-i alusel. Kaebaja esindaja andis menetluse käigus tööinspektor-juristile lubaduse esitada pärast külastust dokumendid, mis tõendavad kontrollkülastuse ajal tuvastatud ületundide hüvitamist, kuid jättis menetluse käigus antud lubaduse täitmata.
Tööinspektsioonil on õigus nõuda dokumente
Kohus selgitas kaebajale otsusega, et TLS § 115 loetleb töölepinguseaduse sätted, mille osas on tööinspektsioonil õigus teostada järelevalvet töölepingu seaduse nõuete täitmise osas. Sama paragrahv sätestab, et järelevalve teostamise õigus on tööinspektsioonil seejuures töötervishoiu ja tööohutuse seaduses sätestatud tingimustel ja korras. TLS-i § 115 annab tööinspektsioonile õiguse riiklikku järelevalvet teostada ka seaduse § 44 lg-tes 2 ja 3 ning 5–7 sätestatud nõuete täitmise üle.
TLS-i § 44 käsitleb ületunnitöö andmist ja hüvitamist. Seega on töölepinguseaduses otse sätestatud, et tööinspektsioonil on õigus teostada järelevalvet töölepingu seaduse teatud sätete täitmise osas ja nõuda järelevalve teostamiseks vajalikke dokumente.
Ettekirjutuse tegemise ajal kehtinud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse § 26 lg 4 p 6 (alates 1. juulist 2014 tulenevad samad õigused korrakaitseseadusest) annab tööinspektorile õiguse saada järelevalve teostamiseks vajalikku teavet, tutvuda järelevalve teostamise käigus asjakohaste dokumentidega, saada dokumentidest ärakirju või teha koopiad kohapeal ning väärkahtluse korral võtta dokumente kaasa.
Seega, kuna töölepingu seadus annab tööinspektsioonile õiguse kontrollida TLS-i §-s 115 sätestatud ületunnitöö andmist ja hüvitamist, järelevalve teostamine toimub TTOS-s sätestatud tingimustel ja korras ja TTO § 26 lg 4 annab tööinspektorile õiguse saada järelevalve teostamisel vajalikku teavet ja saada dokumentidest ärakirju või koopiaid, siis puudub alus väiteks, et tööinspektor ületas oma pädevust.
Kohus tõi lisaks välja, et ka haldusmenetluse seadus (HMS), mida kohaldatakse nii TTOS-i kui ka TLS-i puhul, annab haldusorganile õiguse nõuda menetlusosaliselt ja muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud (HMS § 38 lg 1).
Ka tööinspektsiooni õigus teha järelevalve tegemise käigus ettekirjutusi, tuleneb töötervishoiu ja tööohutuse seadusest. TTOS-i § 26 lg 4 p 10 annab tööinspektorile õiguse teha ettekirjutust sama seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud nõuete rikkumise lõpetamiseks, rikkumise tagajärgede kõrvaldamiseks, rikkumisega tekitatud kahju heastamiseks või muude toimingute tegemiseks.
Antud juhul oli tööinspektsioon teinud ettekirjutuse, mida saab lugeda ettekirjutuseks muude toimingute tegemiseks. Ettekirjutuse tegemine toimub järelevalve teostamise käigus. TTOS § 13 lg 1 p 19 näeb seejuures ette, et tööandja on kohustatud täitma tööinspektori ettekirjutusi tähtajaks ja teavitama tööinspektorit kirjalikult nende täitmisest.
Kohtuotsuse põhistavas osas leiti, et ettekirjutus on vajalikul määral motiveeritud, selles on välja toodud kaebaja poolsed rikkumised töölepingu seaduse § 115 nõuete järgimises. Ettekirjutuses ei saanud ega pidanudki inspektor välja tooma kaebaja rikkumisi TTOS-i nõuete täitmisel, kuna selle seaduse täitmist ei kontrollitud.
Ka kohtu hinnangul oli inspektsioon kaebajale selgelt ja üheselt mõistetavalt väljendanud nii kaevatavas ettekirjutuses kui ka vaideotsuses, et rikkumine seisneb järelevalvemenetluse käigus järelevalve teostamiseks vajalike ning tööinspektor-juristi poolt kaebajalt nõutud ületunnitöö hüvitamist tõendavate dokumentide esitamata jätmises ja seega nõuab vastutaja kaebajalt TLS-i § 44 lg-tes 6 ja/või 7 nimetatud kohustuse täitmist tõendavate dokumentide esitamist.
Töötajad ootasid asjatult
11. septembril ehk pool aastat pärast dokumentide nõudmist ettekirjutusega tegi Tartu halduskohus otsuse jätta kaebus rahuldamata, leides, et vaidlustatud ettekirjutus on õiguspärane, see on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, on sellega kooskõlas ja vastab vorminõuetele. Seega vastas vaidlustatud ettekirjutus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 nõuetele ja ettekirjutuse tühistamiseks puudub alus.
Kui tööandjal puudus jätkuvalt tahe tööajaga seotud dokumente Tööinspektsioonile esitada, seega läks ta vaidlusega edasi Tartu ringkonnakohtusse.
Ringkonnakohus jättis halduskohtu otsuse muutmata ning ettekirjutuse jõusse, kuid tööandja ei soovinud andmeid esitada ning seega pöörduti edasi kassatsioonkaebusega Riigikohtusse. Kohus ei võtnud asja enam menetlusse, seega 11. septembril 2014 vastuvõetud esimese kohtuastme otsus jõustus 10. detsembril 2015 ehk enam kui poolteist aastat pärast ettekirjutuse tegemist.
Tööinspektori 2014. aasta aprillis tehtud ettekirjutus jäi jõusse, kuid selle täitmine ei kandnud enam eesmärki, sest inimesed, kelle tööaja andmeid nõuti, ettevõttes enam ei töötanud. Sisuliselt pahatahtlikult käitunud tööandja kaotas küll kohtuasja, kuid saavutas oma eesmärgi. Kui ta käesoleva aasta alguses osaliselt andmed esitas, ei olnud tööinspektoril nende pinnalt enam midagi võimalik teha.
Töötajate jaoks, kes ootasid riigilt abi ületunnitöö hüvitise kättesaamiseks tööandjalt, oli see asjatu ootamine. Oluliselt kiirema tulemuse oleksid nad saavutanud igaüks ise töövaidlusesse asudes ehk pöördudes töövaidluskomisjoni või kohtusse.
Artikkel ilmub koostöös tööinspektsiooni infokirjaga Tööelu
